ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Amosova Irina . Igäine musto oman muan puolistajile

Amosova Irina

Igäine musto oman muan puolistajile

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Minun died’oi Foma Matvejevič Jermolajev eli Rubčoilas. Hänen akkah Aleksandra Grigorjevna Žukova oli rodužin Salmenniškaspäi. Elettih hyö died’oin vahnembien kaksikerroksizes talois, kus yhten levon al oldih kai: eländypertit, aitat, liävät, heinysaruat, kunne hebo vedi heinii talvekse.

Taloin rinnal pellot, piha-aittu, riihi, mustu kyly. Konzu minä olin pieni, minä kyvyin pezevymäh buaban da muaman kel. Savu sie oli moine kargei, silmii čahloi kyynälissäh. Kylys olles pidi olla varavozeh: kosketannet käil libo jallal seiniä, se roihes noves. Ku lienne kylys oli pimei, sit viritettih tuohus libo päre.
Talois oli lehmy, vazaine, lammastu, poččii da kanua. Ruattih äijän, kaikkie maltettih. Kois oldih Foma-died’oin azutut laučat, stolat, magavosijat,divan, škuappu, ruadobrujat da kodivehkehet. Häi iče luadi astavat, adrat, hangot, kirvehet, havarat, punoi viršii ičele da susiedoile, kolhozahgi vedi. Rubčois oli kolhozu "Pobeda", piälikönny oli Foma-died’oi.
Konzu algavui voinu, died’oi lähti puolistamah omua muadu. Pečatin da dokumentat, kunne kirjutettih trudopäivät, andoi kolhozan sčetovodale Marija F’odorovna Nikitinale. Voinan loppuh suate häi pidi ruokos nenii dokumentoi. Buabal da died’oil oli viizi lastu. Minun muamo Ol’a oli kaikis nuorin.
Buabo, kaikin sanottih händy Šuračoi, maltoi kuduo hurstii, yhtel nieglal niegluo kindahii da sukkii, pastoi magiedu näppipiiraidu, hoidi kodižiivattoi da peldomualoi. Ylen äijäl häi suvaičči kävvä meččäh marjah da sieneh. Päčis myö aivin kuivailimmo hienuo klalua, luajimmo maimua, sit jälles keitimmö kalaliendy, pastoimmo kalakurniekkua.
Myö, bunukat, pienet suvaičimmo suurel päčil lämbie da muata. Toiči viruimmo päčil da kačoimmo da kuundelimmo, kui vahnembat istuttih stolas, juodih čuajuu, pajatettih da pläšittih. Elettih hyvin da sobuh, auttajen da ellendäjen toine tostu.
Voinal olles died’oi puutui Leningruadan lohkole, häi oli Pulkovan mägilöil kaiken Leningruadan ymbäröičyksen aigua. Died’oil oli silloi 46 vuottu. Talvi 1941–1942 oli ylen kylmy da pakkaine. Konzu rodih suuri nälgy, annettih 500 grammua leibiä päiväkse, sit vie vähembänmoine oli normu saldattoih nähte.
Pulkovan mägilöil oldih ylen suuret torat. Ga oli käsky: "Ni askeldu tuakse päi. Ni verškua muadu Leningruadan lähevil"!
Lendokonehet ainos bombitettih, artillerii ambui heittelemättäh. Jo lähes puhtas oli piäzy linnah, ga vihamiehii vastustettih merimiehet da saldatat Voronka-jovel, Ižoran zavodan seinien tyves.
Vuvvennu 1944 pakkaskuun 27. päivänny oli katkattu Leningruadan ymbäröičys. Minä olen ylbei, ku minungi died’oi oli niilöin joukos, ket puolistettih linnua, ket ei piästetty vihaniekkoi Leningruadah. Igäine kunnivo heile da kumardus muassah!
Konzu died’oi lähti voinale, buabo lapsien kel meni evakkoh Arhangelih. Keräle sai ottua vaigu tarvittavat. Kerävyttih kiirehel kamul. Otettih vähäine leibiä, sobua. Buabo otti ombelusmašinaizen, ku vois ommelta sobua. Se jälles varrastettih, buabo ylen äijäl žiälöičči sidä da itki. Petroskoissah piästih delegäs, sit baržoil. Ylähänpäi bombitettih. Hyö nähtih, kui bombat pakutah juuri baržan rinnal, oli hirveiammundu, itku.
Minun muamo odva jäi hengih. Baržan rinnal räjähtih bombu da nouzi suuri aldo. Erähät rahvas pakuttih vedeh, upottih. Suuri čamodan nouzi allon kel yläh, sovat siepäi pakuttih, a mumo kuilienne puutui sen sydämeh. Muamo oli 1935 vuottu, oli pieni kazvol, da se čamodan pellasti hänen. Arhangelis olles elaigu oli jygei. Kuni buabo oli ruavos, lapset oldih kois. Mišal oli kaheksa vuottu, Ol’alkuuzi. Allus pastettih lettuu žiilois, pilajauhos, keitettih kartohkan kuorii. Muamo voinua mustelles aivin itki, vaigei da paha oli vierahas kohtas.
Nälgy, kodi-igävy, abei, ku paikallizet sanottih tulolazii "kovir’annije" – evakuirovannije. Kerran minun muamo da hänen podruugu Tas’a, sežo rubčoilaine, lähtiettih kodiloi myöte, tarittih abuu: astiet da lattiet pestä, lapsii kaččuo, hos iče ei oldu suuret. Yhtet ajettih iäres, toizet riäziteltih, kirottih, oligi mostu, ket sanottihpajatakkua parembi. Neičykät pajatettih, kuundelijat itkiettih. Annettih sit peččii, juablokkua da leibiä, keitettyy jäiččiä. Lapset ihastuttih juostih kodih. Kodih tulduu da omahizien syömizet juattuu kerras syödih. Tossu piän uvvessah lähtiettih pajattamah. Ainos kyzyin muamal, mindäh hänel on moine helei iäni. Häi hyvin pajatti ven’akse dai karjalakse. Pajatti KGB-joukos (KGBKorzinskaja gruppa babušek -pajoujoukkotoim.). Muamo vastai, ku evakos opastui pajattamah. Konzu vuvvennu 1944 Karjal piästettih vihamiehis, oligo ihastustu, ku voibi kodih kiändyö.
Voinan loppuhuu Foma-died’oi tuli kodih. Hänel oli medaliloi, niilöin luvusgi "Leningruadan puolistamizes". Died’oi kuoli vuvvennu 1977. Died’oin da buaban vahnembi Anni-tytär 1920 vuottu sežo oli voinal, oli sanitarkannu, loppi voinan r’adovoin čiinus. Voinal olles tuttavui Mihail Leonidovič Filatovan kel, häi oli artilleristannu leitenantan čiinus. Vuvvennu 1945 tuhukuul hyö mendih yhteh da suadih nelli lastu.
Mustammo teijän urhotevon, oman muan puolistajat! Kunnivo teile!