ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Perehelline kattil

Perehelline kattil

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Painammo Oma Mua -lehteh kilburuadoloi, kudamii työttih Karjalan Rahvahan Liiton kilbah. Se oli omistettu Rakkahuon, perehen da uskolližuon päiväle. Se on 8. heinykuudu piettävy "nuori" pruazniekku meijän muas. Täs ielleh kilbuniekoin ruavot da mielet pereheh, suvaičukseh, omah muah nähte Pahakse mielekse emmo voi painua kaikkii kilburuadoloi, hos kai työtyt oldih hyvät. Oli joukos Julija Suvorovan ven’ankieline pajo, kuduas häi kerdou oman pereh histourien: hänen died’oi oli yksi kuvves vellekses. Stalingruadua puolistamas oli ruanittu da tuli kodih niistienny. Hänen Simen-velli piäzi Berlinah suate, siepäi työndi muamale kodih kost’umat kaikile velleksile. Poštan kauti kai tuldih perile, vaigu vellekset ei käikin piävytty kodih voinalpäi. Sih nähte Julija kirjuttigi pajon.
Kotkatjärveläine L’udmila Blinkova luadi ylen hyvän videon, kuduah pani omahizien kuvua da kaunehen muuzikan. Anukselaine Valentina Petraš luadi kogonazen prezentatsien kuvien kel omassah perehes. Net ruavot da ielleh lehteh painetut sijoitetah lugiettavakse da kačottavakse Karjalan Rahvahan Liiton Vkontakse-sivule.

MIS ALGAVUU OMA MUA
Ol’ga Limarenko, Alavoine
Mis algavuu oma mua?
Rakkahuos! Muga vastuas kyzymykseh minun died’oi Matvei Osipovič Matvejev. Kiändyi häi omah hierun Enzimäzen muailman voinan loppiettuu, kävyi pruazniekkah rinnal olijah Ruokoskeh, da mieldyi minun buabah Dimitrijevan Marih. Mugai astuttih hyö käzikkäi ijän kaiken, elettih Kužoi-kyläs puolen sadua vuottu, kazvatettih lapset, azetettih jalloilleh bunukkoi. Kyliä ammui ei ole nemišto kartal, ga muan piälgi. A kai se, midä suvaijen da kunnivoijen siirrettih polvi polveh, eläy ielleh.

TERVEH, RAKAS VAHNU KODI!
Galina Vasiljeva, Jessoilu
Ku minun buabo ei ottas minuu, pun’uu, keräle bes’odoih da ildukeččoloih, minä en mustelis nygöi vahnan aijan kaunehuttu, endizii paginoi obrazoin ies, korgieloi pordahii, ikkunlavvoin monimutkazii leikalmuksii da vahnan aijan loitostu iändy.

Minä nygöi muga selgieh ellendänse oli tovelline, pyhä elaijan perustu, minä tahton kiändiä nenne tunnot da mustot, sen aijan, konzu kai oli selgei da oigei.
En tiijä, midä sit rodieu, ga net roijah mustelmat jatkon kel.
Vahnat taloit, unohtetut ilmiet da lämmin, kuduadu tunnet kymmenii vuozii, puolen suan peräs Ku ilmizin näin seinäs mustu-valgieloi kuvii, vahnois talolois kovrien da mualavuksien sijas oldih kallehien omahizien fotokuvat. Gost’at, lapset, tuttavat tiettih: kirjavas piäpaikas tuas kuvas on buabo, paijoisdied’oi, pitkykassu tyttömuamo nuorete Heijän silmät rounoku kačotah ihan syväinkeräh. Nämmä kuvis olijat rahvas rounoku kyzytäh: "Kenbo sinä olet, ristikanzu, kudai tulit meijän taloih"?
Skamn’u, kuduas oli puuhine kauneheh luaduh leikattu selgypuoli, oli se kohtu, kunne kerävyttih pagizemah. Toiči sie buabat istutah kudomas kirjavua langua ymbäri menetiijämi, toiči died’oi kuatančoi kohendau, toiči naizet poloveikkoi kočkazel kuvotah. Kangaspuutgi, kudamil kuvottih tavallizii lat’ehurstiloi, oldih joga talois. Kuuluu, kui pirdua kalaitetah, lat’ehurstii kuvotah. Lattieloi golikol čuurun kel pestih suurii pruazniekkoi vaste, jallal sinne-tänne, kai hiestytäh tytöt, kai rožat ruskotah
Karasinlampu palau illoil, tulen läimähtyksis ozutahes mitahto erinomaine kummakas.
Mene senčoih, sit seiniä vaste sundugua vahnua, ufatkua, padastu, purastu da uksen taguapäi heinän duuhu. Sie seizotah lehmy, vazat, lambahat da počinpoijatruadajil ižändöil-emändöil ruaduo täydyi.
Suuren päčillyö huondeksil pyhänpiän padazet kartohkan da liharokan kel, piiruat kaikkeh maguhmarjan, ruahton kel, näppipiiruat Aitas puččilois marjua da kapustua, siendy da kalua
Karjalaine pereh omah luaduh eläy, meil on erinomaine hengi da kadajahine lujus.