ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Nina Zaiceva. P’otr Vasiljevan sinine taivaz

Nina Zaiceva

P’otr Vasiljevan sinine taivaz

вепсский
Младописьменный вепсский
Muga om tehnus, miše P’otr kazvoi tatoita, kudamb jäti heid mamanke, konz P’otrale oli vaiše kaks’ vot. Sikš hän kaičiki maman ezinimen, mitte jäb kirjoiden korihe, fil’moiden titroihe, tedo- i paksuiden žurnaloiden kirjutusihe, arhivoihe i muite-ki, äjiden mehiden muštoho...

P’otr om sündunu P’otran i Pavlan päivän Pöud-lidnas vodel 1967. Hänele anttihe dedoin-mecnikan nimiP’otr. Pet’an, ezmäine taidehtö oli tehtud völ laps’aigan, konz hän jäi kerdan kodihe vanhembita i murenzi kaik kanan munad, miččid mamoi pani varha. Hän niišpäi tegi mugoižen tartujan pakuiž-vauktan kuvan lavale. Pet’ale jäi muštho mugažo se, kut hän ezmäižen kerdan tundištihe huiktoiden sanoidenke. Konz mamoi tuli kodihe, kaik nene sanad Pet’a sanui hänele. Mamoin korvad tegihe rusttoikš, a nece tego jäi poigan henghe hätkeks aigaks, sikš ku oli znamoitud pit’käl seižundal čogas. Nece erigoiti händast huiktoiš sanoišpäi igäks.
Laps’aigaspäi Pet’a muga navediškanzi lugeda, ka miše läheližes kirjištos kaik radnikad čududelihe neche. Ezmäi ei voinugoi uskta, miše hän kaik kirjad, miččed oli ottud kirjištospäi kodihe, om lugenu, erašti ühtes-ki päiväs. A händast nece kirjmir muga sidoi ičheze, miše hän ei voind erigoittas sišpäi. Händast ei manitanugoi lapsiden vändod irdal, vaumiž päilong stolal... Jäi muštho i se opalpäiv 1976. vodel, konz Pet’an školan №68 iknoiden al kanttihe grobus hibj heiden armhan opendajan, tetaban kaikes Pöudos, Aleksei Aleksejevič Jakimovskijan. Se ozuti hänele, miše ei ole nimidä i nikeda igähišt...
Sur’ išk P’otran täht oli siloi, konz hänel löutihe jügedan tävukibun vai tuberkul’ozan. Hänele pidi eläda ezmäi edahan kodišpäi kovapidämižes tervhuz’keskuses, möhemba opetas penikaižes školaižes, mitte mülüi "Družba"-sanatorijaha Puškin-lidnas.
Ezmäi P’otr tahtoi sidoda ičeze elod mecanke i mända opendamhas mecakademijaha, no hänele ei täudund balloid, ved’ läžundan tagut hän openzihe l školas kebnenzottud programman mödhe. Hän tuli radole meckombinatale i sid’žo tegihe korrenspondentaks. Nene komedad piloiden äned i üks’kerdaine kombinatan rad käskiba händast meletada kaiken aigan. Hän midä-se kuviteli päs, kirjuti runoid i kuti ajoi polhe hotkemba nenid kulujid komedoid änid.
P’otr ani čomin muštab kaks’ armijan vot, konz hän oli Bur’atijas, eskai Mongolijan röunal. Sišpäi hän sai kovid elomahtištoid, kus pidi säta erazvuiččid varukahid tegoid, kus erašti oli vert-ki i kibud, no nece-ki oli elo...
Armijan jäl’ghe P’otr tegihe lugendlehtesen korrespondentaks Pöud-kodilidnas. Hän napri olda tarkan verhiden ristituiden kibuihe da holihe, ei varaidand kirjutada varukahiš azjoiš, tahtoi olda sen mehen sijal, kenen polhe siloi kirjuti: möjan, počtankandajan, miliciiradnikan, eskai lendimenvedäjan. Vodel 1993 P’otrale pidi erigata lugendlehtesen radospäi. Hän radaškanzi Janega-radpos’olkas kirjištos, sen-žo aigan zavodi tehta ičeze radio-paginoid. P’otr muštab, miše 5. semendkud oli ezmäine "Lodja"-radiopagin. Necil-žo päiväl om sündunu hänen armaz Svetlana-tütär, kenen täht hän möhemba zavodi kirjutada sarnoid. Heiden radio tegihe popul’arižeks ičeze oiktoil efiroil; heidenke pagižiba erazvuiččed politikmehed, kirjutajad, tetabad ristitud i toižed.
"Lodja"-toimištos rates P’otr tundištihe vepsläižen runoilijanke Nikolai Abramovanke. Nikolai siloi völ vaiše zavodi ičeze literaturišt radod. P’otr homaiči sid’-žo, miše Nikolai om melentartuine ristit ičeze kacegenke mirhu. Hänenke ei olend kebn olda ühtes, no neciš oli-ki heiden sebruden jüvä. paksus vasttihe Nikolajan Ladv-kodikuläs. Sigäpäi oli sündundal P’otran-ki ak, a P’otran pradedoi služi sigä hramas. Sikš Ladv-külä oli mugažo P’otrale armaz sija. Siloi P’otr Vasiljev tegi scenarijan "Armastan"-fil’man täht, i ühtes Nikolajanke tegeškanziba necidä töd. Nikolai paksus oli adivoiš Pet’an kodiš Podporožjes i "Svirskije ogni" -toimištos. ühtes oliba Hanti-Mansiiskas, Vologdas, Vengrias.
Necen-žo aigan P’otr-ki jatksi literaturišt radod. Hot’, kut P’otr iče sanub, hänel oma vepsläižed i karjalaižed jured, a jurednece ei ole täuz’ kelen tedo, nece om vaiše genetine mušt, no se vedäb ičezennoks, ei pästa. P’otrale om žal’, miše hän ei teda kel’t i kirjutab venäks, no nece ei ole sur’ viga. P’otr tundištoitab äjid vepsläižen kul’turanke, endevanhan elonke, veroidenke. Voib olda, nene genad abutaba hänele löuta temoid, idejoid, sanoid... Siloi-žo paindihe P’otran ezmäižed venäkeližed kirjad "Henod rivid", "Ehtsarnad", "Järvkesktahon sada igäd", miččid lugetihe surel tahtol. Vodel 2001 händast ottihe Venäman kirjutajiden sebraha. Neciš aigaspäi P’otr voi jo kucta ičtaze kirjutajaks.
Muga om tehnus, miše P’otr Vasiljevad kuctihe radole Podporožjehe, kus hän tegihe informacijan-poligrafižen "Svirskije ogni" -kompleksan pämeheks. Ei olend kebn vajehtada radod da elosijad, löuta uzid sebranikoid i m. e. No kaikense azj oli tehtud, udel-ki radsijal oli äi vägestusid i pauklahjoid hüväs rados.
Ühtes Jevgenia Gorelikovanke i toižiden kollegoidenke P’otr ühtneb dokumentaližiden fil’moiden tegendaha. Nece tem om hänen täht ezisijal. Ei üht kerdad oliba lahjad-ki neniš fil’moiš kinofestivalil. Voib olda, sikš, konz händast kuctihe kirjutamha scenarii "Virantanaz"-eposan mödhe, hän ei meletand hätken i hökkähtui, hot’ täs völ ei ole sel’ged, mi i konz linneb, i tuleb-ik mi-ni necišpäi. No uz’ azj pidäb händast ičeze käziš, ei anda sirttas polhe i meletada miš-se toižes....
Sen-žo aigan P’otr kirjuti starinoid, esseid, runoid erazvuiččihe žurnaloihe i kogomusihe. P’otr Vasiljev om korktad mel’t siš, miše sai lahjaks eskai mašinan Jurii Lužkovaspäi, Moskvan meralpäi: konz oli kirjutajiden konkurs küläelon polhe, ka hänen starin sai ezmäižen sijan. Möhemba oliba konkursad "Kuldaine kirjutim", "Kuldaine mägenlagi", oliba fotokonkursad i m. e., kus hän saskeli ei üht kerdad ezmäižid
sijoid.

Nügüd’, konz P’otr Vasiljev kacub tagaze, ka nägeb, miše kirjoid om paindud jo äi, niiden keskes om proza- i runokirjoid, koditahon istorijan kirjoid. Hän iče ani arvostab sidä, miše sai lahjan "Nel’l’kümne starinad Süvär’tahon polhe" -kirjas. Hänele om mel’he mugažo "Koume čokint" -kirj, kuna om mülütadud runoid ani tärktoile elon temoile. Nene runod oma kuti hänen elon kojaduz, kus ei ole kaik sel’ged, voib olda, midä-se hän ei kulend lophusai, mi-se völ jäi loputa, minse polhe völ konz-ni, voib olda, tuleb taht midä-ni ližata da edemba kirjutada. I nece linneb völ edeližes elos. A nügüd’ P’otr Vasiljev ičeze kirjaha pani koume čokint... Voib uskta, miše edehepäi lahjakahale kirjutajale linneb völ midä sanuda.