Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| Статистика
| ? Помощь
Nadežda Mičurova.
Läkkä kylyh!
Источник:
Oma mua. № 48, 2025, с. 5
Nadežda Mičurova
Läkkä kylyh!
карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Anuksen kanzallizes muzeis ruadau Läkkä kylyh! -nimine ozuttelu. Kaikil muzeih kävyjil sanellah kylyh nähte: mittumat kylyt oldih karjalazil, kui niilöi nostettih da lämmitettih, midä ast’ettu oli kylys, sego kylyn uskomuksis da tavois suau tiijustua ozuttelus.
– Kaikile muzeih kävyjile nämmil päivil myö sanommo: "Läkkä kylyh!". Konzu varustimmo tädä ozutteluu, iče tiijustimmo ylen äijän uuttu. Videlespäi naine saneli, kui lastu valeltih žiitas läbi, kotkatjärveläzet mustoitettih, kui kylynižändäle tuodih koivuhalgoine lahjakse. Tädä ekskursiedu mielihyväl kuunnellah kui vahnembat muga i lapset. Gu lapset čukelduttas kylymuailmah, myö taričemmo heile n’uustua, mille tulou löyly kylys libo tiijustua, kui azuttih porovetty piän pestes. Tahtommo tiä pidiä erähii menoloigi, sanella nuorile, kui nostettih lembie da kui ennustettih tuliedu. Tämä ozuttelu rubieu ruadamah keviässäh, sanou Anuksen muzein ruadai L’udmila Tuttureva.
Mustas kylys löylygi on magiembi
Anuksen liygiläzien muzein zualu on kogonah omistettu kylyle. Sie kai on azuttu pieni mustu kylyine kivipäčin, suuren kattilan da lavvoinke. Kai on azuttu muga, kui oli enne kylys. Kaikis vahnimat kylyt karjalazet lämmitettih mustan luaduh. Savvu moizis kylylöis oli sydämes, se lähti yläikkunazeh. Ikkunaine salvattih, konzu hallot päčis palettih. Mustat kylyt, sanotah, oldih parahat tervehyöh niškoi. Löyly sie oli parembi da magiembi. Vetty mustis kylylöis lämmitettih kivilöin vuoh. Muzein ruadajat ozutetah lapsile, kui ennevahnas suuril piihtil otettih palavii kivilöi da heitettih niilöi puuhizeh rengih. Muga vezi lämbiigi. Puuhizien rengilöin ližäkse mustas kylys on muudugi muzein taguzispäi otettuu kylyast’ettu: kartat, korvoit, luohkan’n’at, kauhat, tuazat.
– Raudurengilöih da tuazoih moudu tuli jo myöhembi, mennyt vuozisual. Net oldih vaigu bohatoil. Karjalazis kylylöis kai astiet oldih puuhizet. Meijän muzeis on vie suuri kartinoin keräilemy. Niilöis sežo voibi nähtä. Anuksen čupun hieruloin kylylöi. Lämmitettih kylyy meile Anukses aiven naizet. Miehil ei olluh aigua sih dieloh. Lämmittiä pidi hätken. Kuni kylyine lämbii, naizet nieglottih. Ezmäzinny kylyh käydih mužikat libo pienii lapsii taluttih, kuni kyly oli kuivu, sit vaste naizet mendih, sanou L’udmila Tuttureva.
Joga kylyh uuzi vastu
Ga muttuinebo kyly vastattah! Kui karjalazet ečittih parembii koivuloi vastoih niškoi, mittumis koivulois otettih vastoi da kudamal aijal? Sih näh suau tiijustua ozuttelun aigah. Vastoi karjalazet luajittih Viändöin aigua, Iivanan- da Pedrunpäivien välis. Niilöis vastois lehtet parembi pyzytäh, da net ollah hyvät tervehyöh niškoi. A vie kačottih koivuloih da niilöin lehtih, gu net oldas siliet, kai kielel opittih lehtii. Otettih vastoi raivukoivulois, kuduat kazvetah peskumual da mägyričäl. Suoloil, palokohtil da kalmoil kazvajii koivuloi ei koskiettu.
– Karjalazet azuttih näbielöi vastoi, gu net hyvin pyzyttäs käis. Kirvehii da veiččii ei otettu meččäh, vezazii katkottih käzil. Vastah käydih kui miehet muga i naizet, a sivottih kaikel perehel toiči. Azuttih ylen äijy vastua. Joga kylyh otettih uuzi vastu da vie kylynižändäle jätettih vastaine. Iče pestihes, kuni päiväine ei laskih, a pimei aigu – se kylynižändän. Jätettih hänele lämmiä vetty da vastaine, sanou L’udmila Tuttureva.
Kyly tärgienny kohtannu ristikanzan elokses
Tiijämmöhäi myö, gu karjalazet käydih kylyh ei vaigu pezemähes da löylyy suamah. Kylys parandettih tervehytty, suadih lastu, piettih bes’odoi, nostettih lembie, omii dieloloi piettih maltajat da tiedoiniekat, kudamii enne oli joga hierus. Ylen äijy kaikenjyttymiä uskomustu da tabua on säilynyh kylyh nähte. Sanommo, konzu lapsi rodih, sit kolme päiviä lämmitettih kylyy. Kolme kerdua pidi pestäkseh muamal da lapsel. Kylvetti naistu da pezetti lastu n’ababuabo. Kyly ainos oli karjalazien elokses: roindupäiväspäi da jälgimäzeh matkah suattajesgi ristikanzu tuodih kylyllyö kodvazekse.
Koivuhalgoine kylynižändäle lahjakse
Karjalazet uskottih, gu kylys eletäh kylynižändät da kylynemändät. Kylys hyö pezevytäh, da kylys menöy heijän oma elaigu. Heil ollah omat lapset, omat papit da käskyläzet, sendäh ei suannuh suututtua kylynižändiä da emändiä. Kylys äijäl ei paistu, eigo pajatettu, nagrettu da ringuttu, eigo pahua duumaittu. Sanottih, pahas duumas – paha tulou kylys. Kyly oli puhtas kohtu, kus ei suannuh pestä sobii eigo äijiä vetty brizguttua. Hyväzesti pidi mennä kylyh, tervehtie kylynižändiä da emändiä. Enzikylyy lämmitettyy tuodih koivuhalgoine kylynižändäle lahjakse. Sidä ei poltettu, pandih kynnyksen luo.
Moudu linnan kylyh
Pienis linnois da hierulois rahvas ei ni tietä, kui eliä kylyttäh. Nygöi kaikil ollah uudeh luaduh nostetut valgiet kylyt, a kenel ei ole kylyy, voijah mennä yhtehizeh kylyh. Moine yhtehine kyly, linnan kyly, oli Anukses jo mennyt vuozisual. Sinne käydih rahvas perehinneh. Erähät kai omat tuazat da vastat otettih keräl. Tuatto brihaččulapsenke yhteh čurah pezemähes meni, muamo tyttölapsenke – toizeh. Sit kaikin tuldih bufiettah da mielihyväl juodih limonuadua.