ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | Статистика | ? Помощь

Filina Jelena. Prostind

Filina Jelena

Prostind

вепсский
Младописьменный вепсский
Kaik-se keza om meiden jogavozne lahj. Iče meletagat. Jumal oigendab meile laskvid vihmoid, sen’vihmoid, avaidab solovjan melodijoid meiden täht, kuti plastinkan pajonke laps’aigaspäi, lendab jumalanbemblen, kuti sildan päliči joges, oigendab lipikaižid kezaplatjon ližaks. Mugoižes kezan čomudes, mittušt paksus em homaikoi-ki, ani kezal tegem sidä, midä amu tahtoim tehta. Ajam kuna-se edahan-edahan, paštam jablokpirgoid, kazvatam änikoid i lahjoičem niid armhale mehele, kaivam kaivon puhthan jävedenke Da völ planuičem, midä zavodim tehta edeleze, ozutesikš, kirjutada pajon vai pajatada. A paremba kirjutada da pajatada. I pidab el’getakaik olem ühtejiččed, sikš ku kaik tulim necile male, miše armastada. Sikš kezal voib muga kebnas prostta ristitud, kudamb ei el’gendand sindai, abidoiči, läksi. Kaikes südäimespäi prostta! I joksta pal’hil jaugoil heinädme uden päivän vastha.
Muga minä meletin än’heze, konz kävelim ühtes Kuzmičanke lämäl kezapäiväl. Hän tarkašti kundli mindai, ei telustand minei starinoita. Vaiše konz ištuimoiš sortud pule lebaidamha, uk sanui:
Sarnnik sinä oled, tütär.
Kaikes mahtad čomut nägištada, sikš oled minei mel’he. No ühtes azjas sinä ed ole oiged: prostind ei rippu vodenaigaspäi, se rippub ristituspäi da hänen hengespäi. Prostidanece znamoičeb, miše ei pida ristitud, kudamb abidoiči sindai, abidoitta vastha pahal.
Meiden küläs, Vasil’kovos, kus minä olen sündunu, azj oli. Eli Natalja da Ivan. Viž last heil oli. Eliba hüvin. Molembad navediba rata. Molembad oliba armotomad. Kaik heil oli, kut pidab. Natalja oli hüvä emäg: i keitäb, i pajatab, i ombleb. A Ivan sündui kirvez kädes. Eliba hüvinei lanktegoi opalaha, da äkkid voin zavodihe. Läksi Ivan frontale, a Natalja lapsidenke jäi. Minä geroisurman polhe ei üht kerdad kulin. No necen hüvin tedan jäim eläbikš vaiše meiden armhiden naižiden loičendoiden da heiden jügedan radoiden abul. Natalja kuivi radospäi da mustni. Näl’gvozil hän sömäd lapsile andoi, a ičelezemidä jäb. Ezmäineradole, ezmäinemecha, ezmäinelinmale. Hebon sijas val’l’astab ičtaze, kidal kidastab jügudespäi, a vagod tegeb. No Jumal abutivoin lopihe.
Pördihe kodihe mužikad, Ivan-ki pördihe. Lendab ozakaz Natalja pertidme, ei teda, kuna ištutada armast mužikad. Lapsed tatad kaburdaba. "Kaik linneb kut ende. Minun Ivan pördihe", – sanui Natalja akoile. A läksi kaik toižin, ei kut hän meleti. Ivan zavodi rata kolhozas, no ei sauvojan, kut ende, a brigadiraks händast pandihe.
Mäni ku. Zavodi Natalja homaita, miše Ivan tegihe miččeksse toižeks. Hän ei kacu Nataljan polhe, kut ende. Radol ištub kaik hätkemba. A teravas susedak Nataljale sanui-ki, miše hänen mužik-se guleib. Nor’, boikii Ol’ka homaiči brigadiradfrontovikad i mel’dütoiti ičheze händast. Natalja nimidä ei sanund Ivanale. Hän hätken meleti i ehtal läksi Ol’kannoks. Ol’ka eli üksnäze, maman pani maha voinan aigan. Tatad riktihe voinal, tuli pohoronk. Ol’ka oli čoma neižne, vaiše sil’mäd oliba lujas teravad: kacuhtabkuti bardveičel čapab. Ei zavodind Natalja lajida Ol’kad, vaiše küzui: "Ved’ sinä tedad, miše hänel om kanz". Zavodi nagrda Ol’ka, käded pani bokihe, sil’mid pil’kišti i sanui: "Ivan om minun nügüd’. A mi oli, se ei ole minun hol’. Nügüd’ voin kaiken om vajehtanu. Minä mugazo ozad tahtoin. Sinä ičeiž jo oled sanu, anda toižile mujada ičtaze naižen".
Maihuti Natalja kädel i läksi. Ivananke öl kaik-se pagiži. Sanui, miše hän valičiži: kus hänen om, a kus tuhol uhoiči. Ivan käreganzi, habi ei lendand kät Nataljan päle ezmäižen kerdan elos. Homendesel Ivanad da hänen sobid pertiš ei olend. Läksi hän Ol’kannoks. Iče. Natalja ranitud kondiemäl räväidaškanzi, a jäl’ges kacuhti lapsihe i mäni leibäd paštmaha. Ved’ lapsid sötta pidab.
Muga zavodiba-ki eläda ühtes küläs. Ivan lendi pertin. Zavodi hän eläda noren akanke ani toižin. Ivan ei sanuskelend tervhen lapsile. A Natalja lapsidenke iče pertin kohenzi. Jüged hänele oli.
Mäni kümne vot. Lapsed kazvoiba, äjan abuteliba mamale da pidiba hol’t hänes. Mamale tegihe kebnemba eläda. A Ivan Ol’kanke hüvin eliba, vaiše Jumal ei andand heile lapsid.
Kümnes vodes päliči Ivan äkkid koli, veri lebaidamha longin aigan i ei libund enamba. Jäi Ol’ka üksnäze. Vaiše voz’ völ ei lopnus, a hänen pert’he uz’ bed tuli. Mecas Ol’kan päle lanksi pu i katkoi sel’grodan. Ei voind virkta sanad-ki, ei voind ištta da libuda. Hätken händast spravitoittihe, da muga todihe-ki händast plemännikad kodihe likutomatoman. Niken ei tahtoind mugošt jügedut otta. Anttihe nece küzund kolhozan suimale. Kerazihe rahvast suimale. Erazvuiččid paginoid pagištihe. Zavottihe pagišta Ol’kan-ki polhe. A sid’ akad läksiba-ki kodihe! Ed saupta sud kaikile, kaiken johtutadihe Ol’kale: miše ülev oli, miše ičeze čomudel kitihe, miše Nataljad muzikata da lapsid tatata jäti, i miše Jumal kaiken oikti tegiku ei ole sinun, ka nikonz-ki ei linne sinun. Natalja ištui vaikti. Niken ei otand Ol’kad ičeleze.
Pättihe oigeta Ol’kad läžundpert’he, a homendesel kactas, ka Nataljan lapsed abutaba kantta Ol’kad ičeze pert’he. Kaik külänikad čududelihe eskai. Susedak jokseb Nataljannoks: "Midä teged? Jose otad händast ičezennoks?" Natalja ei zavodind pagišta nimidä, küksi händast. Kogonaižen voden Ol’ka eli Nataljan pertiš. Natalja kacui händast: söti, pezi.
Edel surmad Ol’ka zavodi pagišta. Hän pakiči prostindad Nataljal. Ühten sanan ani öhosai tošti: "Prosti"! Natoi siliti händast, tüništoiti. A jäl’ges, pagištas, iče sil’mäd saupsi hänele. Muga ei tedištand rahvaz, prosti händast Natalja vai ei. A minä muga sanun: prosti. Nataljal oli kuldaine südäin. Mugoižes südäimes lämäd kaikile täudub: ken iče abidoičeb, i keda abidoittihe-ki.