ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | Статистика | ? Помощь

Natalja Sinitskaja. Parembi andua, migu ottua

Natalja Sinitskaja

Parembi andua, migu ottua

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Alla on rodivunnuh da kazvanuh Priäžän piirin Mikkelih.
Muamal oli jygei elaigu lapsennu. Hyö jiädih vahnembittah yksinäh, häi lapsis oli vahnin. Rinnal eli tädi, häi harvazeh kävyskendeli da toi midägi syömisty, ga vaigu nuorimale lapsele. Muamo musteli: "Tuou letun, syöttäy pienembiä, myö päčil istummo da ku ei olis moine nälgypajuo hol’aitammo". Muamo kävyi školah da direktoru tahtoi händy ottotyttärekse, ga muamo ei suostunnuhkuibo nuorembat lapset jiäjäh. Sit muamo otettih stansiele maidoloi da voiloi ottamah vastah, sanelou Alla Mihailovna.
Konzu algavui voinu, Allan muamal oli 14 vuottu, häi lähti traktoristoin kursiloile, tahtoi, ku hänesgi nuorikkazes olis hyödyy omale muale.
Oppikkuattos vai smiettie, kui häi pikkaraine da hoikku ruadoi traktoral. A min kerdua pidi olla yödy niityl da pellol, pakkazel da vihmal.
Sit Allan muamo meni miehele. Ukko oli äijiä vahnembi. Tyttö tahtoi, ku nuorembat vellet da sizäret jiädäs hänen kel kodih.
Moine skuuppu da ahnas oli se enzimäine muaman ukko, vihai lapsii. Ruadoh lähtöykai škuapat lukittau. Jättäy syömisty vai yhten hengen verran. Muamo hänes pageigi. Meni tuatale, nagrau Alla.

Oman tuatan da muaman lapsi
Allan tuatto oli Ižänmuallizes voinas kontuuzittu.
Vahnembat jo yhtes olles tuldih elämäh Mikkelih. Matčilas tuatto osti vahnan koin da se tuodih Mikkelih.
Tuatan Kapralovien sugu nämmil mualoil ilmazen ijän eläy, vie vuvves 1727 sih nähte on tieduo.
Nuorien pereheh rodih suuri arteli lastu – 9 hengie.
Ga kaksozet brihačut kuoltih, hyö enne minuu oldih, mustelou Alla Mihailovna. Ku lastu arteli, sit oli ruaduo da sidä kaikile täydyi. Myö piimmö kanoi, sorzii, hanhiloiniidy lapset kačottih, sit oli krooliekkua, lammastu, lehmiä da hebo. Peldoloil kazvoi kartohkua, nagristu, sv’oklua da morkouhkua.
Allan tuatto ruadoi kalastajien joukos, muamogidrometeostansiel da vie laukas myöjänny.
Enne Allan mustamah Mikkelin kylä oli suuri – 38 kodii. Oli kaksi skotnoidu. Maiduo viettih jogie pitkin Nuožarveh. Rahvas elettih sobuh, autettih toine tostu. Ruvetanneh kartohkua istuttamah, sit vuorotellen kai pellot istutetah. Enimis talolois oli äijin lapsin, vähimite viizi hengie.
Kirikkö meil oli. Sinne käimmö pruazniekoin aigah. Mustan, obrazat čomat oldih. A mittuine kalakas meil oli järvi. Konzu salatti kudoi, sidä revinnyöhgi verkoh puutui. Kuivaimmo kaloi korvikkahin viršilöin luguh, kalavuimmo. Da enne jogahizel oli oma kala-abai, ku ei olis riidua da kiistua.
Heinarrele kogo perehel käydih. Jogahizele tuatto andoi oman ruavon vägii myöte. Kuni heinii tuuli ahavoiččou, meččäh marjah mendih. Da tuaste jogahizel oli oma ast’ekel bitonaine, kel bankaine, kel poimiččuine. Sit tulen luajitah da murgin syvväh.
Ku oli 40 lammastu, kaksi lehmiä da lähtemäine, heiniä pidi äijy. A enne sidä vie souhozale pidi niittiä, eiga ei anneta niittokohtii.
Sit rahvas ruvettih lähtemäh iäres.
A nygöi järilleh rahvas tullah. Moskovalazet ostettih mualoi, ravieloi kodiloi nostetah. Kai talvin tiä eletäh da kirjoil tiä ollah. Meijän kyläh vai kolme vuottu tagaperin elektriičestvu suadih.

Eriže omahizis
Mustan enne školah lähtendiä varavuin, enhäi maltanuh ven’akse ni sanua.
Istummo sizären kel päčil da reknailemmo: "Kui lienne se onven’akse paista? Ga naverno kebjei on. Karjalakse on räččin, a ven’akse vikse roihes räčkä", nagrau Alla Mihailovna.
Školas lapsii kieltih karjalakse pagizemas. Harjaitettih ven’ah. A kodih himoitti täytty vägie Ga etbo puutu.
Školah puuttujes ezmäi vahnembat viettih joves poikki venehel, sit viizi kilometrii astuimmo Honganuassah. Dorogu kui savi, rizinkengät upotah. Hyvä, ku lienne siiriči mitahto furgon-mašin ajanou. Istavummo sinne, sie tuulou, muga kylmät, et tunne ni käzii, ni jalgoi.
Internuatas eli 17 hengie yhtes pertis, batareidu vaigu kaksi. Ku lienne et ehtinyh märgii štaniloi, sukkii, kuatančoi kuivah panna, huondeksel panet märrät jalgah. Illoil oli nälgy, ku murgin oli 18.00 čuasun aigah, a viehäi sen jälles enne undu himoittau suurus suuh ottua. Sit leibiä otettih murginan aigah varakse, sidä näčytettih muate viertes.
Kodih huogavundupäiväkse puuttujes lapset viritettih tuli joven rannal. Kyläs nähtäh tulen da savun, tullah venehel da ehätetäh lapset kyläh. Kois lapset kylläl syvväh da pezevytäh kylys.

Omis leivis
Opastumah Alla lähti kinomehaniekakse.
Sanoihäi konzulienne Vladimir Lenin: "Kaikis taidolois tärgevimänny meih niškoi on kino".
A muite tahtoin parikmaaherakse, ga muamo kieldi. Sit Piiteris opastuin instituutas, jälgimäi lopin muantalovuon tehnikuman Sordavalas. Ruavoin kinomehaniekannu, inženierannu, sekretarinnu, kadrovikannu… sanelou Alla Mihailovna.
Nygöi Alla Silkinua tutah karjalazien kul’tuuran akkiloiččijannu ei vaigu sordavalalazet, händy tundietah ymbäri Karjalua da loittos tiäpäi.
Algavui se ruado Zaoz’ornii-kyläs, kolmen kilometrin peräs Sordavalaspäi, kus eläy Alla. Ruvettih paikallizes kluubas pidämäh ruadopajoiluajittih tyttilöi ribuzis, pastettih perindöllizii pastoksii, keitettih tavallizii syömizii. Sit kerättih karjalankieline kuvahazien teatru, kuduas ozuttelijoinnu oldih lapset.
Myöhembä Luadoganrannan muzein tyveh luajittih karjalan kielen kursit. Opastajakse pandih Alla Mihailovna.
Tiijustin, ku Petroskoil on Periodika-julguamo, siepäi da Kanzallizen da alovehellizen poliitiekan ministerstvas kyzyimmö lugemistu da opastuskirjua. Vuvves 2013 olen Sordavalan kirjastos ruavos. Tiä midä vai emmo telmä. Kuvommo gobelenoi, meidy on kaksitostu hengie, kaksin kerroin nedälis kerävymmö. Sit mualuammo laudazii, kerävymmö pagizemah karjalakse da karjalazien kul’tuurah nähte. Nygöi meil on uuzi aihekarjalaine kyly. Luven L’udmila Ivanovan kirjua kylyh nähte, sanelen rahvahale, heidy ylen äijäl miellyttäy. Lapsii minulluo kirjastoh talutah viijes vuvves algajen. Tuhukuus oli kaksin vastavuksin nedälis. Enne sidä kolmingi oli. Turistua kävyy Moskovas, Piiteris, kaikkielpäi.
Alla Mihailovnal juohtui mieleh luadie kirjaston tyveh Muuzikkugost’uperti lapsih niškoi. Sinne kerävytäh kerran kolmes kuus, ga himoniekkua tulla on sen verdu, ga kaikin ei synnytä.
Alla Silkinan piän al ruadau kluubu "Terveh, susiedu"!
Kluubalazien kel ajelimmo Elisenvuarah, Vieljärveh, Priäžäh, Anukseh, Nuožarveh, Kodžurih, Kinnermäle, Čalnan kyläh. Hyögi meile käydih, löyhkäy naine.
Perindöllizes Sordavalas piettäväs Kalitka-festivualis Alla Mihailovna sežo on enzimäzien joukos.
Konzulienne festivualis oli italialaine poovari. Häi sanou: "No ku lienne šipainiekku roinnou magiembi pitsua, minä sinuu ukkailen". Dai rodihhäi, dai n’oppai. Sit myöhembä minule tuttavat sanotah, ei olluh la kuvua, kuduas häi sinuu n’oppuas, nagrau Alla Mihailovna.

Vačču ei ole kivine
Vai algavui erilline voinuoperatsii myö enzimäzinny Sordavalan linnas rubeimmo keriämäh abuu sinne.
Keräimmö, suitimmo, vie emmo tiedänyh, kunne vediä net. Sit vaste sanottih, ku linnan haldivoh. Sukkua kuvoimmo nelli tuhattu puarua. Kengo omal ruavol auttau, kengo den’gua työndäy. Ostammo kaikkie, midä pidäymagavosijat, ku virujil ei olis virundukibielöi, nosilkat, lämmityslaittehet Nygöigi on jo kolme korobkua kerätty.
Alla Mihailovna on ozakas ristikanzu. Hänen elaigu on hyvin lepitty. Silkinoil on kaksi poigua, kaksi tyttöbunukkua da yksi brihaččubunukku. Vahnin bunukku ruadau turizmualal, nuorin tyttö on kuvvendes kluasas.
Brihačču meijän opastuu Petroskoin yliopistos IT-alal da on sportumies. Triatlon on se hänen sportu. Hänel on jo 54 medalii, aivin kävyy kilboih da piäzöy voittajien joukkoh, ylbeilöy Alla Mihailovna.
Piädynettö Sordavalah, maksau kävvä linnan kirjastoh. Se on čoma kaččuo suomenaigaine vahnu ravei rakendus. Ga ruado, kudai kiehuu kirjaston seinien tagan, vie enämbäl kummastuttau teidy. Kai nämmä tapahtumat, pivot, vastavukset, kluubat, keriändät da muut ollah madalkazvozen valgeipiän inehmizen olgupiälöil. En malta sanuo, kui lienne häi kaikkiele kergiey