Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| Статистика
| ? Помощь
Koskhaine Anna , Irina Sotnikova.
Oloncan agj i sen rahvaz
Источник:
Kodima № 4, 2026, с. 6
Koskhaine Anna , Irina Sotnikova
Oloncan agj i sen rahvaz
вепсский
Младописьменный вепсский
"Karel’skaja kuhn’a i Točka" -projektan ühtnikoid lujas lämäs vastatihe Oloncan rajonas. Nügüd’ sigä eläba livvilaižed da lüdilaižed. Hö kaičeba ičeze röunan istorijad, kel’t da tradicijoid.
Oloncan rajon om sur’ da pit’k. Projektan joukule ozastui oleskelda äjiš karjalaižiš küliš da Olonec-lidnas. Küliden keskes oliba Bol’šaja Sel’ga, Mihailovskoje, Megrega, Tuksa, Ustje Vidlici, Gavrilovka, Vidlica, Iljinskii. Necil kerdal projektan ühtnikad kirjutiba 18 receptad. Nene oma magukahad rozancad, huttu, sinikod karjalaks, babukkeituz maidol taukunke, sul’činad, bol tauknanke, kalitad, kisel’, kurnik, plotud, magedad pirgad i toižed sömižed.
– Eläjad oliba avonaižed, nece abuti kirjutada äi receptoid, miččid vähä ken jo tedab da muštab. Ristitud lujas varastiba necidä vastust, miše jagadas nenil receptoil meidenke, miše tradicionaližil sömižil oliži tulii aig. Megregas meid adivoičetadihe rozancoil – hvorastan vuiččel sömižel. Se om tetab ei vaiše karjalaižes keitändladus, meiden pohjoižes agjas nece om tradicionaline prazniksömine äjiden sugupol’viden täht, – sanub projektan ohjandai Anna Anhimova.
Projektan ühtnikad oleskeliba jo äjiš Karjalan küliš. Hö vastsihe melentartuižidenke ristituidenke, mujiba unikaližid tradicionaližid sömižid, nägiba, kut niid vaumištaba emägadmastarid, iče jauhoiba kivel da ühtniba sömižiden vaumičendaha. No kaiken-se eläjiden starinad ičeze elon polhe oma kaikid kal’hembad.
– Vidlicas Klavdia Andrejevna Terentjeva vastsi meid keratud stolanke – miččid paštatesid vaiše ei olend! Mö küzuim, konz hän ehti vaumištada kaiken necen, hän sanui: "Tämbei, kaiken tämbei! Homendesel libuin aigemba i kaiken tegin". Mö söim, i zavodihe rad. Fil’man kuvadamižen täht hänel kaik oli vaumiž – tahtaz, päline pirgoiden täht. No hän tariči ozutada meile kaiken ani augotišespäi. I sid’ zavodihe čud. Tahtaz, kuti fokusanozutajan käskön mödhe, oli jo kädes, i ühtes kodvas nene oliba jo scancad kalitoiden täht. Meiden naižed, kudambad oma hüväd emägad, probuiba ajada skancoid, no heil ei lähtnugoi mugoižed čomad, kut Klavdial. "Kožub-ik"? – küzuim mö. "Kožub. Oleskeleb, minun mužikad pakičeba ajada skancoid – heil melentartuižebikš tuleba", – sanui muhaten emäg. Kuni mö radoim, tuleskeliba vai zvoniba Klavdia Terentjevan lapsed. "Tirpkat, tirpkat, möhemba adivoičetan", – tervehtoiti Klavdia ičhižid. – "Lapsed kaikuččen päivän rižaba mindai, sömtavaroid ostaba, pidäba hol’t minus". Nece ei čudutoitand meid. Voim rohktas sanuda: äjad külän eläjad tedaba i navediba necidä sijad. Pertiš om läm’, kodikahašti, a adivoičetai emäg teravas keratab stolale erazvuttušt sömäd. I kaiken-se, mö nägim äi hüvid emägaižid, no sen emägan käded oma kuti todesine pühkimsamobrank! Peituz om kebn: kaik Klavdia Andrejevnan elo oli sidotud sömižen alovehenke Oloncan rajonas. Erašti hän ohjanzi sömsijad, a erašti ohjanzi i vajehti kaiken keitäikundan. Unikaline mahtišt, unikaline elo. Äi pauklahjoid – Sovetskijan Sojuzan aigan pämehed arvosteliba prostiden mehiden radod. Tahtoiše, miše nügüd’- ki pauklahjoid da arvnimid voiba sada külän prostad eläjad – opendajišpäi keitäjihesai, – jagoihe ičeze melil fotokuvadai Ilja Timin.
Maria Timina ezmäižen kerdan ühtni ekspedicijaha i jagase ičeze tundmusil matkas:
– Lujas tuli mel’he se, konz emägad-mastarid jagase ičeze peitusil tulijoidenke. Toižes polespäi, tundub, miše nece om kebn azj, a konz zavodid tehta – nece om lujas jüged, i sinai kaik ei tulend muga, kut pidab. Sid’ el’gendad: nece pidab mahtta tehta i nenil ristituil om sur’ mahtišt, mittušt pidab kaita. Völ tuli mel’he se, konz mö küzuim Klavdia Andrejevnal miš-ni ("a mikš nece? a mikš muga?"), hänel kaiken oli kebn vastuz – miše oliži magukahamb, miše oliži čomemb, miše oliži kut ende. Naku nene oma koume kuldašt sändod.
Matkan aigas projektan ühtnikoile ozastui oleskelda äjiš melentartuižiš sijoiš Oloncan rajonas. Megregas hö kävuiba unikaližehe lehmiden muzejaha. Om melentartušt čuklautas istorijaha kaikile tetaban živatan kal’t. Neciš-žo küläs radab keitändladun studii "Kalitk"-nimel. Sigä voib opetas vaumištamha sijaližid sömižid. Studijas projektan ühtnikoiden täht tradicionaližiden receptoiden mödhe vaumištadihe rozancoid, pirgoid vävule, kalitoid, kislid. Radnikad ülendihe, miše kaikutte heišpäi tedab receptad venän da karjalan kelil.
– Mihailovskoje-küläs mö olim školmuzejas, kus om ezitadud melentartuižed kalud, eskai äjiš valdkundaližiš muzejiš niid ei voi nägištada. Ristitud kaičeba ičeze kodiröunan istorijad, hö muštaba kaluiden nimed lüdin paginal, – sanub Anna Anhimova.
Kacmata sihe, miše matk Oloncan agjaha oli jo kudenz’, sijaližed emägad voiba čudutoitta projektan ühtnikoid. Eskai kebnoiš tradicionaližiden kalitoiden receptoiš om ičeze "Oloncan peitusid". A Iljinskoje-posadas heile starinoitihe, kut kagrlapoštesišpäi voib tehta nel’l’ magukast karjalašt sömišt.
Ekspedicii Oloncan rajonaha oli tehtud "Kiži"-muzeikaičuztahon da Karjalan Pämehen grantoiden Fondan rahatugel.