ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | Статистика | ? Помощь

Filina Jelena. Hüvüz’

Filina Jelena

Hüvüz’

вепсский
Младописьменный вепсский
Jügedan elon polhe Kuz’mič sanub: "Om anttud rist. Ku pidabki opetas miččele-se tedole školas, ka nece hüvüdele".
Iče Kuz’mič ei luge ičtaze hüvänsüdäimeližeks, no hüvid ristituid nägeb.
Sinä kut meletad, mitte om hüvä ristit? Kudamb kanfetan andab? Vai čomid sanoid sinei sanub? Ei, armaz minun, ei mugoine. Nece om se ristit, kudamb gor’as da kacmata jügedusihe jäb hüväks meheks. Mugoižid ristituid om vähä meiden mal, i minä vastsin heid ičein elos. sinunke eglai mänim siriči kezapertiš, muštadik našt, kudamb kucui meid čajud jomha? Pelageja Ivanovnaks kuctas. Naku hän om kaikid hüväsüdäimeližemb ristit, keda tedan.
Naku mitte jüged elo-oza lanksi hänen päle. Elo kuti jumalansä oli, painoi muga, miše sordi jaugoišpäi. No hän mahtoi päzuda necišpäi i ei kadotand ičeze hüvüt. Kaik hüvüz’ jäi hänehe, kut täuz’ kauh jävet. Tähasäi hän jägase ičeze hüvüdel ristituidenke.
Pelageja Ivanovna radoi laps’kodiš kazvatajan. Sil aigal ei olend völ psihologoid, kaik jüged rad lanksi kazvatajiden hardjoile. A rad nece, sanun sinei, ei ole kebntervehtoitta manitusel ranitud kibedoid hengid.
Pelageja Ivanovna radoi lujas hüvin. Oli vastusenpidäjan, žalleiči kaikid. Lapsid lujas ei hazjoičend. Neciš-ki pämez’ tegi hänele kovan školindan. "Heid pidab löda, Pelageja Ivanovna, löda"! – openzi kazvatajad pämez’. "Ka heid elo muga-ki iški, kut varastamatoi vihm pöl’vast. Harvoin kelle eläbanke hengenke ulotub lähtta mugoižes elospäi, iče tedat," – ridli Pelageja Ivanovna. Pelageja iče oli laps’kodišpäi. Hän hüvin tezi, kut om eläda mamata da tatata.
Pelagejad lapsed navediba. Konz kel-se oli gor’a, kaiken mäniba Pelagejannoks. A hän kaikuččele napri abutada. Maškale abuti sel’genzoitta matematikad, vaudališt Pet’kad kaiči vanhembiš lapsišpäi, Kol’ale, armotomale lapsele, kohenzi vanhan baboin lahjan, kondjan bobaižen. Pelageja oli opalahine, konz kelle-ni oli paha, žalleiči pästnikoid, konz heil ei tulend muga, kut tahtoiba, pidi ihastust kaikuččen mehen satusehe.
Ičeze kanzas-ki Pelageja oli hüvän angelan. Vit’ašt, üksnäšt poigad, kazvati, mužikale todesižen podrugan oli.
Kerdan laps’kodihe todihe prihašt, mugošt hüväd. Vaugedpäine oli, tukad kidžerad. Sil’mäd mugoižed sinivauvhad, kuti taivaz sulakus. Jäl’ges sündundad mam sid’-žo jäti last. A iče hüppi ezmäižen žirun läžundkodin iknaspäi i joksi pagoho. A tatad niken ei tedandki. Kaik meletiba, miččes suguspäi hän om, miše, kuti kägi, jäti lapsid. Prihaine kazvoi heredan, kaiken muhazi. Prihaine oli lujas mel’he Pelagejale. Hän erigoiti händast kaikiš lapsišpäi. Ičeleze Vit’aižele lahjan ostabi Romaižen polhe ei unohta. Ühtes hänenke tegi urokoid, oli rindal, konz hän sai pasportan, opendusele-ki surehe lidnaha kerazi. Ei üht kerdad tahtoi hän otta Romanad poigaks, no mužik ei laskend.
Kazvoi Roma aigvoččeksi kut vedehe kadoi. Ni üht sanad hänelpäi ei olend. Paksus Pelageja johtuti händast. Mäniba voded. Pelagejan mužik koli.
Viktor-poig lopi universitetansur’ ihastuz da ülenduz Pelagejal oli. Tuli hän mamad rižamaha edel ku zavotta rata. Lujas melekaz priha oli, professor kaiken kiti händast.
Pühäpäivan hän mäni puišton kal’t i polesti neidišt, kudambaha tartuiba humalaižed prihad. Riktihe Viktorad, veičel oiktaha bokha išktihe. Konz Vit’ašt ottihe leikatuzerištoho, hän kaik prostindad pakiči mamal. Konz mäni 40 päiväd Vit’an surmaspäi, Pelagejannoks tuli nor’ neižne, miliciimez’. Hän žal’l’oiči mamad, sanui, miše rikojad löutihe. Mitte-se narkoman om, nacein.
Sudan aigan Pelageja kadoti haman, konz nägišti, ken rikoi hänen poigad. Hän sid’-žo tundišti rikojad. Nece oli Roman, hänen enzne kazvanik.
A jo möhemba, jäl’ges sudad, läksi Pelageja türmaha. Hänele pidi, kut hän sanui, antta ičeleze vastuz ühthe kuzundaha. Vastuz oli lühüd. Ezmäi Roman polestihe, kuti ei tedand, miše nece hänen poig oli, sanui, miše ei tahtoind pahad tehta. A Pelageja oli vaitti, meleti. Kacui tarkašti ičeze Romaižen modho. I ei löudand kaikid tärktembadičeze uhtei anttud hüvüt. Roman tegihe pahaks meheks. Hän väriti kaikid ičeze elo-ozas.
Kut sinä meletad, käreganzid-ik Pelageja kaikihe miruhu? Tuleb muga, miše hödhüvin jagoihe hän ičeze hüvüdel.
Ei, tütär, ičtaze hän väriti, miše ei voind pagištoitta mužikad prihašt otta poigaks. Voib olda, ei olend-ki necidä kaiked, ku Roman teziži, miše hänel om mamoi i kodi, kuna kaiken voib tulda, südänt lämbitada
Kaikuččen voden Pelagejababoi kudob noskid armotomiden lapsiden täht. Kudob noskaižid völ ei sündutadud vunukale. Oti hän neičukaižen tütreks, kazvati händast, huvä ristit hänespäi tegihe. Ei lopind Pelagejas hüvüt. Oti ičeze ristan i edemba eläškanzi. Tänna tuli elole judukahas lidnaspäi. Minä sid’-žo händast homaičin. Kükstud koirale lihad andab, läžujad kažinpoigad tervehtoitab, jäl’gmäižel susedoidenke jagase.
Naku mitte todesine hüvüz’ om. Mugošt hüvüt döl ei kükse, vihm ei kasta, gor’a ei paina. Se om, kuti leskenleht, mitte läbi tenpäluses puhkeneb, kazvab i ei lopiše sen ristitun henges, kudamb oikti sil jagase meidenke, grähkižidenke.