Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Ka i nuora laškiettu
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                 
            
Informant(s):
 
        
         
            Manichev Aleksandr Vasiljevich, 1903, Selishe (S’elis’s’a), Boksitogorsky District, Leningrad Oblast
                
    recording place: 
    Selishe (S’elis’s’a), Boksitogorsky District, Leningrad Oblast,    
year of recording: 
1967
recorded: Рягоев Владимир Дмитриевич
        
                
                 
            
Source:
 
        Образцы карельской речи. I. Говоры Республики Карелии, тихвинских и тверских карел, 1994, p. 222-223
audio archive of ILLH, KarRC RAS: №936
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Ka i nuora laškiettu
        
        
        Karelian Proper
                
Tikhvin
                
      
             Iel’l’ä nuorua emmä oštaa. Da händä vähä i ol’i, ei, vähän i myödii, a kaikki pidi ičel’l’ä, kyl’vämmä l’iinat. Lu- ob-. Ruamma n’ämä i. L’iinat hyväzikši t’yökši. Kezriemmä. Om muon’e v’ärt’inä ristizeldää, kuožal’ii. Panet, täl’l’ä rist’iz’el’l’ä ka kezriet, punot punot, rihma pit’kä, pakšu. Ka kerie. Ääjän. Šuurie kerie kezriet. Šidän rubi-, pidää laškie t’ämä nuora. Punuo. 
 A punotaa kuin? Pidää. Om muoz’et luajittu. Puuloista. Dubinat. Laadazet, lookot, loukkoz’ih oo, kokkaz’et ručkaz’inke luajittu. I. Toiz’ešša laavašša yks’i ručkan’ oo. I ka pihalla mänet, panet kakši regie. Yks’i tää n’okkaa, nu myt’yš nuora pid’ää. Pid’ää. Yhekšäntoista al’i kakšikymmen’dä s’yl’dä. Muozen, i riet niin panet. I ka n’äistä r’ihmoista, ka n’äih kokkazii rihmoi i kävel’et, i panet net. Kolme šäigie. Yks’i šäigi. Alah. Kakši šäigie rannalla, a kolmaš kežeššä. I ka. Osnuičet tämän kaiken, šidän značit, i rubiet punomaa, yks’i šiel’ä n’okašša, a toin’e t’iel’ä, ka n’ää laadua pyörytät. A šiel’ä yks’i kokkaz’ella, pyöryttää. Kolmaš om peigalo muon’e. Luajittu puuhin’e. Kolme gruan’ie. Ka yks’ aštuu, tädä peigalua keskikohtua pidäh. Mis’t’ä nuora da šiel’dä punuoččoo i, toizešta rieštä. Mis’s’ä yks’i kokkaz’ella pyöryttää. A šem pyöryttää, a šie tämänke peigalonke aššut i aššut. Kun’i šii toizee regee šuat’i ei dooji. Ših regee šuat’ dooi. Ka i nuora laškiettu. Nuorat hyvät. Lujat.