Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| history
| Statistics
| ? Help
Rod’it’el’at oldii ka t’iedel’emäššä
Informant(s):
Redkina Anna Egorovna, 1905, Selishe (S’elis’s’a), Boksitogorsky District, Leningrad Oblast
recording place:
Selishe (S’elis’s’a), Boksitogorsky District, Leningrad Oblast,
year of recording:
1967
recorded: Рягоев Владимир Дмитриевич
Source:
Образцы карельской речи. I. Говоры Республики Карелии, тихвинских и тверских карел, 1994, p. 223-224
audio archive of ILLH, KarRC RAS: №936-937
Rod’it’el’at oldii ka t’iedel’emäššä
Karelian Proper
Tikhvin
- A buobo, buaboš eigo šanellun, annettihgo ennen vägeh miehellä baršinan aigaa?
Mučokši že?
- Mučokši?
Tädä toožo šanel’i, tädä toožo šanel’i, heän, ved’ myö ž emmä muissa, a ku šanel’i, n’i mie muissamma, što kuin heän šanel’i: ”N’yt, – ka šanoo, – n’eät tullaa koz’z’ojat.
Da prosvuataajaa t’yt’t’özee.
Rod’it’el’at v čes’t’ čes’t’ annetaa mučokši.
A iel’l’ä že, – šanoo, – meil’ä ol’i.
Ol’i i aiga muon’e.
Što ka bajari mänt’ie mist’ä šiel’dä tuloo, Oloon’etskoiloista, da i kaikkielda ajeloo.
Ka vain kyl’ää jievieččöö.
Jo rahvaž že i ruvetah šanomaa: ”Bajar’i kyl’ää tul’i.
Bajar’i kyl’ää tul’i”.
A myö že t’yt’t’özet kaikin i pöl’äššymmä.
Podruškat že toin’e toizenke: ”Bajar on tulluu, tuaš kenenn’ibuid’ otetaa.
Zabr’eejaa kenenn’ibuit’”.
Ka toin’e toizenke kävel’immä t’yt’t’özet že.
”Oi voi voi!
Bajari kylää tullun oo.
Kenenn’ibuit’ otetaah”.
Ka.
Olemma, – šanoo, – kun’i bajar’ie joulu, n’i olemma nad’el’i t’yt’t’özet.
A kuin bajari tuloo.
Muamon kras’s’ikom panemma.
Oldii vuatehizet per’ein’n’iekat, per’en’n’iekaa panemma.
Tukat rospus’t’imma, paikkaz’en pahaz’en šivomma.
Nuori t’yt’t’ö, a što akka luad’iečeh.
Kah.
A.
Bajari že pristavaičči miän kyl’äššä Motoorinaa toko.
I hyö že ka oldii bohačut, bajar’iloinke yheštäh s’v’jas’ hyö imeidii.
Ka tuloo Motoorinaah.
I andaa.
A šilloin ol’i.
Kuin hiän nazivaiččiečči?
Kuin to unahin.
Kuin händä.
Nazivaidii že.
Moin’e in’ehmin’e.
I ka šil’l’ä povieskat andaa.
Što ka tämä i tämä kuču.
Ka tämä i proid’uu kyl’ie myöt’.
”Ka mängie, teidä bajar’i kuččuu.
Mängie teidä bajar’i kuččuu”.
Ka t’yt’t’öl’öil, so sl’ozam šinne bajar’in luo i männää.
A tyt’t’özil’l’ä.
D’ev’(j)atnatsat’ godov, dvatsat’ godof, ka muozet ollaah, nuorikkaz’et.
Ka šinne mennää Motoorinaah.
”Mänemmä, – šanoo, – ”drastuit’e!”
– ”Drastuit’e!”
Zdorofkaiččieččemma.
Hiän no t’yt’öt že: ”Devočki n’e boit’es’.
Davait’e, zan’imait’e svoji mesta”.
Što istuočekkua.
Hiän ž on ruskoi ved’, tuloo.
A iel’l’ä rahvaž ž oldii, midä.
Ei maltettu viel’ä i joga šanomua ruskoida.
Ei mahettu i paistagi.
Ka Motoorina šiel’dä tämä, i otvečaiččoo: ”Davait’e istuočekkua t’yt’t’özed omilla s’ijoilla”, jo skamn’i šii varuššettu.
Ka, – šanoo, – myö mänemmä, što bes’oodašša, i istuočemma täl’l’ä skamn’illa.
Toin’e toizem piel’l’ä kačomma, n’i ka jallat, ka n’iin šäris’s’ää, podžilkat že, što varajamma, što otetaa miät.
N’iin ka, – šanoo, – siin issumma myö.
Naprot’if.
A heän paranšopešša.
I ka meim piel’l’ä i kaččoo.
I käšköö.
Pribodrieččie.
Što ”pribodrieččekkua!”
I nägöö što oo.
Huhrimuhri tuldu.
Nu ka, – šanoo, – myö šiinä kee kuin issumma.
Heän ka značit šiel’dä i.
Juohattah, što ”vot.
Tämä tyt’t’ön’e mulla nravitse”.
Ka tämä.
I ka täštä art’el’ist yhen t’yt’t’özen značit i ottaa.
Ka miäm Marja-buabon s’iz’är že ka ol’i i puuttungi.
Da ka mium muamon s’iz’är.
A muamon tuaton s’iz’är.
T’äd’i tuloo.
Toožo ka ol’i, ka.
Kyl’äštä ol’i.
Kakši, miän kyl’äštä ol’ otettu, šinne bajar’illa.
I kunne to vijjää yl’en jo edää, što hiän gor’arukka ei vern’ieče en’ämbi i rood’inalla.
N’i ka.
Iel’l’ä ved’ jouldu gramotnoid moizet.
T’omnii-, noit oldii.
I šinne že puuttua ee vooja.
N’i ka kerdaz’en oldii t’iedel’emäššä šiel’ä.
Ijän aloo ka vain i sv’idan’jo ol’i.
Što tägäl’äzet rod’it’el’at oldii ka t’iedel’emäššä, da i vs’o.
N’i ka.
Tämä Muarja-buabo ž toko šanel’i”, šannoo: ”Ol’imma t’iedel’emäššä, i mein aigana istuoččoo, – šannoo, – s’iz’är že ber’ogalla.
Jalgazet.
Riputtaa jär’vee šinne”.
Šannoo: ”Ka mie täššä toko nahod’iečen da olee.
I kaikki toko, – šannoo, – i it’ee.
Što bron’it že l’ennetää, a mie bron’iloilda n’eäl’dä i kyžel’ee: ”Voronuški vi voronuški.
N’e s našei l’i storonuški?”
Što n’eät pidää rood’inua že juohuttua, rood’inalla že heän gor’arukka puutu ei.
Kah.
I ka n’äin hyö ka, kaikki.
Toko šanel’i, što ”meil’ä ol’i nuorušaiga kuin”.
A meidä že vunukkua art’el’i ka kažvo.
Jo ka mie ol’in podroskan’e, t’yt’t’ön’e, jo ka Palaga-čikko i, An’a, rist’imuamo.
N’ämä že j oldii vahnemmat, i n’eiččyöt.
Ka tullaa koz’z’ojat.
Prosvuataijaa.
Ka hiän toko i, d’iivuol’iečči: ”Ka n’ytten d’ivja on t’eil’ä.
A kačo myö že kažvoimma”.
Ei.
I praada, ei n’ähty hyö hyvie el’ändie n’imit’yt’t’ä.
Kaikki pidi kuin to varaten olla.
Kah.