Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Bukina Valentina .
Mečänkaččojan suarnu
genre: Tale
Source:
Oma mua. № 49, 2025, p. 7
Bukina Valentina
Mečänkaččojan suarnu
Livvi
New written Livvic
Mečän laijas seizoi kodi, sie eli mečänkaččojan pereh – häi jo ei ruadanuh, ga suvaičči mustella endisty elostu da histouriedu meččyzvierilöis.
Puaksuh vahnu mečänkaččoi lapsien ker käveli meččiä myöte: hyö kerättih gribua, siendy da muarjua, vahnušši saneli, kui pidäy vediä iččiedäs mečäs da ei yöksyö.
Nuorembaižet vunukat suvaittih kuunnella suarnoi, kudualoi died’oi keksi mustelles omua elaigua. Ga i buabo puaksuh keksi suarnoi meččyelättilöih näh. Lapset puaksuh mustellah Rastavan suarnua, jänölöin ker tapahnunnuoh tiedohuoh nähte. Täs i nygöi enne Uuttu Vuottu lapset pakittih händy midätahto keksie, ga häi työndi heidy died’oilluo, hänen kai histouriet ollah gu suarnat. Died’oi uskaldi jälles murginua sanuo Uvven Vuvven histourien.
Vaigu buabo rubei päčispäi suamah lihasuuppua da kuaššupadua, da tytär neveskän ker pandih stolale leivän, luzikat da suupputorielkan keskistolale, lapset jo ištuttihes laučale stolan tuakse. Kaikin hyväs mieles syödih suuppua leivän ker, a ennevahnas kai pereh syödih yhtes astiespäi, sit brossukuaššua argivoin ker da juodih maiduo.
Lapset tirpajen vuotettih, konzu died’oi zavodiu suarua sanomah.
− Sanon minä teile, kui myö meččäh kävyimmö kuuzahaštu eččimäh, zavodi died’oi. − Minä vahnembazen poijan ker kerävyin meččäh, gu Uvven Vuvven pruazniekale kuuzahaine kuadua. Lapset jo buusat, čomua nuorastu, äijän bobaštu luajittih, bumuagas fonariidu da lumihiudalehii, puuhebozii da kalazii, vuatas kaikenjyttymii liipukkazii da börölöi.
Kaikin tahtottih, gu kuuzahaine olis čoma da pehmiekkäine. Teijän sevoittaret, velli da sizär, tarittihes meijän ker, gu avvuttua vallita kaikis paras mečäs kaunehin. Sit myö kerävyimmö, panimmo kuatančat jalgah, turkit, šuapkat da alazet kädeh, da lähtimmö hiihtelemäh suksil.
Vaigu tulimmo pellon reunale – kačommo, ga jänöin jälgie on ylen äijy, a yksi jänöi rihmoih puutui, särizöy – meidy varuau. Poigu terväžeh händy piästi. Pagei jänöi. A myö suksitammo – kuuzahaštu ečimmö. Silkeskie Miikulale oččah käby lendi – kačommo gu se oravat oksii myöte hypitäh – kižatah.
Ihalmoičimmo myö ilokkahii hyppijöi da ielleh meččäh lähtimmö. Varvoi enzimäine dogadii mečän raunal madalaizen meččypuun. Kuuzahaine kazvoi koivikos, a sen oksil ripui mondu käbyy. Diivimmökseh myö sit – iče pieni, a jo kävyt oksis…
Poigu ajoi kuuzahazen rinnale, silitäldi käbyzen da sanoi:
− Vot gu olis korgiembi vähästy, gu lagessah tabuas…
Silkeskie kuuzahaine buito puisti oksat da kazvoi.
− Vot on čuudo, sanoi poigu, − käby on tiedovoittu!
A lapset ajettih puun rinnale da ruvettih kirgumah käbyzii silittäjen:
– A myö tahtommo, gu kuuzahaizes n’amuu da juablokkua ruskiedu kazvas.
Sil aigua kuuzahazeh jiäviihes n’amuu da juablokkua. A minä toivotin käbyy koskettajes, gu tämä kuuzahaine olis meijän koiš. Kuuzahaine hävii. Myö vähäizel pöllästyimmö, ga uskoimmo, gu kuuzahaine jo on koiš. Myö kiirehel hiihtimmö järilleh kodih. A koiš meidy vuotti čoma puuhut!
− Vot mittuine čuudo oli Uuttu Vuottu vastates! loppi oman suarnan died’oi.
A vunukat ruvettih kyzymäh:
− Voibigo meile toivottua, gu kai olis muga, kui suarnas?
Died’oi vastai:
− Rastavan yön hyvät tahtot varmah todeh mennäh!
Lapset ylen äijäl ruvettih vuottamah Rastavua, gu arbaittua omat sydämellizet toivot.