Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Poro
         
        
        
                
        
        
        
                жанр: бытовой рассказ
                
                
                
                
                
                
                 
            
Информант(ы):
 
        
         
            Прокопьев Николай Семёнович, 1922, Ковкойсельга (Koukoisel’g), Кондопожский р-н, Республика Карелия
         
            Прокопьева Лидия Ивановна, 1927, Ковкойсельга (Koukoisel’g), Кондопожский р-н, Республика Карелия
                
    место записи: 
    Гирвас, Кондопожский р-н, Республика Карелия,    
г. записи: 
1984
записали: Баранцев Александр Павлович
        
                
                 
            
Источник:
 
        Образцы карельской речи. I. Говоры Республики Карелии, тихвинских и тверских карел, 1994, с. 349-350
ф/архив ИЯЛИ КарНЦ РАН: №2811/1
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Poro
        
        
        карельский: людиковское наречие
                
Севернолюдиковский (кондопожский)
                
      
             Vot, kui ende poro keitettih? 
 
 Ende poro keitettii, sobat pand’ii havadoižee. Nu, (otetti) havadoin’e, nu, i pand’i padah. Pada ned sanotti meil külü. Nu, ka šiit panda, šiit n’äge i k’eit’etaa. A šiid vaste sobat panda. Sobat panda ii vot tuhkas keitetaa, nu, zolaa, tuhk ven’akš. 
 
 Ven’akš on. 
 
 Nu vot i piät peščii tuhkat keitettih, šil peščii muilad že ei olnu. D’äl’gele voinat ei olnu, muga i keitettih kai. 
 
 Nu kui sobat pestih? 
 
 Nu vot peščii muga keitetaa, i ende že ei olnu mašinoit. Oli  moine kart, luadittih puus se. I vot šiit kartas, dosk se oli. Dosk end oli tožo. A endžimai ka ni doskad ei olnu. Muga st’eraidi šill kartas. Muga i sobat. 
 
 Kodiz vai külüs pezit? 
 
 Kodišš,  kodiš päččihe panda, keiteta päčin hiil’el’. I vot pandaa ve hauduzmaa. Aina vit’ oli t’ädä kodis, se palttin nazivalos’, meil sanottii ende palttin kodiš kudottih. I luaditti mužikail’e vahnoil’e. Mill oli buat’uška, ka hälla ol’d’ii štanat luadittu moižet, kodis kudottu. Nu, i vot piin’et st’eraida, panet poroo t’äha. I vot keit’at. I otat puolikaa. En tiä, kuga mit’t’e sanota, meil puolikk, puolikal šigä lüöt. I kuiveta i se aidale pandaa. Ende že ei ni nuorid, ni mid’ä. T’äüdet küläs panet i kodin ikkunan all oli aid’e. Aidale lükit i vot mugai sobat kuivettii. End ei oldu ningomit sobit ka miä. 
 
 Huuhtuoitte d’ärves? 
 
 D’är’v, meil’l’ä rindal oli d’är’v. Mänemme pristaninnu, šiga k’ülü oli. Külün tuast’,  nu, šiit i müö huuhtotelim i talvel, müö huuhtoimme randas. 
 
 Pristanil vai lautal? 
 
 Meil pristan’, santtii, meil pristan’. Ende muga i na meill ainos sanota pristan’.