Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Jänišan pert’
         
        
        
                
        
        
        
                жанр: детский фольклор
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Vepsäks kändi Darja Švecova, Kodima. № 3, 2019, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Jänišan pert’
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             (Marilaine sarn)
 
 Lendi jäniš ičeleze pertin. Pen’ se oli, no lujas čoma: oliba iknad, katuz da uks’. Eskai stol da laučad oliba pertiš. Sauvoi jäniš pertin da läksi adivoihe, a uksen unohti saupta luklole. Jäniš ištui adivoiš, a sil aigal hänen pert’he libui koskhaine. 
 – Či-či-či! – pajati koskhaine. – Mitte hüvä pert’ om! – veri koskhaine laučale magadamha. 
 Pördihe jäniš kodihe da mugažo veri laučale magadamha. Venui ühtel bokal, sid’ kändihe toižele bokale da i koski koskhašt äkkid. 
 – Či-či-či! – činguskanzi koskhaine. 
 Pöl’gastui jäniš – hüppähti pertišpäi. Hüppib, hüppib jänišaine-varučaine tedme, lujas voikab. Vastsi hän kondjan. 
 – Mikš sinä muga voikad? – küzub kondi. 
 – Libui minun pert’he mitte-se živat, – sanub jäniš, – kuna minei mända elämaha tal’veks? 
 – Ala tusttu, jäniš, minä abutan sinei, – sanui kondi. 
 Tuliba kondi da jäniš pertinnoks. Märäiži kondi kaikel vägel. Kulišti koskhaine kondjan änen da küzui:
 – Či-či-či! Ken nece om? 
 Kondi kuli-kuli da i läksi mecha: ken tedab, mitte živat om nečiš pertižes. Jäi jäniš üksnäze. Jokseb hän tedme da lujas voikab. Tuleb vastha reboi. 
 – Jänišaine, čomaine, kuna joksed? Mikš voikad? 
 – Avoi, komaine, ei ole minai ičein pertid! Libui sihe mitte-se živat i ei tahtoi lähtta pertišpäi, – sanui jäniš. 
 – Minä abutan sinei, – sanui reboi. – En jäta sindai gor’aha. 
 Mäneba reboi da jäniš pertinnoks. Reboi astub pert’he, händal vitlitab, käredal änel kidastab:
 – Ken tägä om? Tule tänna! Ku ed tule iče, ka künzin sindai, hambhil puren! 
 A koskhaine sanub hänele:
 – Či-či-či! Či-či-či! Či-či-či! 
 Reboi kuli-kuli: ken tedab, mitte živat om nečiš pertižes. Da i pageni hän mecha. 
 Jäniš sinna-tänna kacuhti da i voikaškanzi. Hüppib tedme, a hänele vastha kukoi tuleb. 
 – Jänišaine, velleine, mikš sinä voikad? – küzui kukoi. 
 – Avoi, kukoi sebranik, – sanub jäniš, – minai om bed! Pigai om tal’v, a minun pertiš mitte-se živat ištub da mindai ei pästa. Kondi tahtoi küksta, reboi tahtoi, da ei voinugoi... 
 – Ala tusttu, jäniš sebranik, minä abutan sinei, – sanub kukoi. 
 Läksiba hö jänišan pertinnoks. Kukoi mäni pertiš ümbri, kacui kaikiš polišpäi i launuškanzi:
 – Kuki-lau-lu! Pertiš sauptan! Pän čapan! 
 Koskhaine ei tule pertišpäi. Hüppi kukoi kündusele i udes launub:
 – Kuki-lau-lu! Pertiš saubtan! Pän čapan! 
 A koskhaine hänele vastha sanub laučalpäi:
 – Či-či-či! Či-či-či! Či-či-či! 
 Kukoi lendi laučale da i koki koskhaižen. Ihastui jäniš, hüppiškanzi da kargaidaškanzi. A kukoi kacuhti čogihe, suugil iški da pajataškanzi:
 – Kuki-lau-lu! Pertiš sauptan! Pän čapan! 
 Ei olend toižid pajoid kukoil. A jäniš meleti: ”Avoi, naku kut kukoi hottui! Minun abidoičii sai hänelpäi, a nügüd’ minä-ki.” 
 Hüppi jäniš pertišpäi da mecha joksi. Siš aigaspäi jänišad ei lekoi pertid, a eläba hö penzhan al.