Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Košiimme n’eil’ i gorbuškoil
         
        
        
                
        
        
        
                жанр: бытовой рассказ
                
                
                
                
                
                
                 
            
Информант(ы):
 
        
         
            Прокопьев Николай Семёнович, 1922, Ковкойсельга (Koukoisel’g), Кондопожский р-н, Республика Карелия
         
            Прокопьева Лидия Ивановна, 1927, Ковкойсельга (Koukoisel’g), Кондопожский р-н, Республика Карелия
                
    место записи: 
    Тивдия, Кондопожский р-н, Республика Карелия,    
г. записи: 
1984
записали: Баранцев Александр Павлович
        
                
                 
            
Источник:
 
        Образцы карельской речи. I. Говоры Республики Карелии, тихвинских и тверских карел, 1994, с. 387-389
ф/архив ИЯЛИ КарНЦ РАН: №2813/7
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Košiimme n’eil’ i gorbuškoil
        
        
        карельский: людиковское наречие
                
Севернолюдиковский (кондопожский)
                
      
             Kui zavodittih siit kossida? 
 
 Ka košimme n’eil’ i пorbuškoil. I tuled  zavodit, nu, en’džimäi. Ken hüvin hivov ka hüvä on. Vot hiv sie valmehekš. Nu, hivottii, milaa mama hüvin hivoi. Da i brigadale kaikile. Kaikile n’etol’ko händää pandaa, što sä hivoit košiilla. A vot košit i vikattehet, ve häi hivoo. Hän vet’ n’eščitajece tämä. 
 
 Se teil hivottih? 
 
 Meil ve kruutit sidä vikateht tahkodat. A šiid mänet vasto ruodoo, nu ende koššimaa rubedat šiid i poprav’at nämät vikattehed da. 
 
 Sid häi pidi muga. 
 
 Kruglii oli muon’e. Ku kivi, kačo, nüg on pikaraižed a se oli tobd’. I vot ükš čuras punov toine toižes i kahtei vot punot a šigä. T’ämän i hivotuksen al on vežikartanke. Se ei pie ni valada a hän muga vede šigä koskou. 
 
 Nnn. A mi tahkottih? 
 
 Ka vot n’ämät i tahkotaa vikatehet. Vikattehet meile tahkotaa. Aa ruodoo lähtä k hivota. D’oga päiv. T’ägä vet’ on d’üged hein’. On d’uged on kebd’. 
 
 Nu kous zavoditah prokossu, kunna heinät panov? 
 
 Ke prokossaa en’džimäin’e ajaa ka šiit, t’ähä bokhura bokka. A toine d’äl’ge ajaa d’o šinun prokosale likkuu. Mugai tulou. Kell en’ämb vago, väged on ka ottaa l’evedembän prokosan, a kell vähemb ka. 
 
 I ken prostemb, ka l’evedän a ken hitremp ka kaidemban! 
 
 Kui sila. Eräs terämb otta. 
 
 Eräz oli vägövemb. 
 
 Sigä kai. ”Valkki” vai mi ”laineh” teil kui sanota? 
 
 No. 
 
 No. 
 
 Laineh. 
 
 Šiid i lükitaa vardel. 
 
 Vai! 
 
 Konz rubetaa kai vardel l’üki kaikkiden. 
 
 L’evite. 
 
 Kuivaiš l’evitetta. 
 
 Levitetäh. 
 
 Nu a šit tuldaa i haravoidaa luogole. 
 
 A sen d’o kous heine kuivav siit midä haravoittih? 
 
 K šid haravoia šit suatot, suotot en’džimäi pandaa lagoile, što tukutaa. 
 
 Ežmaa kuivatetaa. 
 
 Kuivataa. A šiit pandaa suatoihe. A šiid vaste kegoihe. Meil sanota ”suobrat”. 
 
 Ka šanda sihi pan’d’ii kegoid i vennim. 
 
 Nu a kui tukuis viedih. Kegoih? 
 
 Tukud pandaa, batogad ol’d’ii, alahač pandaa. I end ükš mieš edee, toin’e tagakš kahten kal’ettii. 
 
 Tokke. 
 
 Nosilkat. 
 
 Nosilkat. 
 
 A kembo suabran pani. 
 
 Sugbran panov mužikat. 
 
 Mužikat. 
 
 Pan’d’ii d’äl’gimäi, luadii akat. Eulo brihad, a mužikat aa. 
 
 A tošč vihm tuleškadoo mužikk ükš on dai i akat nu piel. 
 
 A ükš mieš pid’äv ülähän. 
 
 Se häi pidi malttai tiedä nu. 
 
 Da. 
 
 Ka piäi äi ükš. 
 
 Mužikan l’evedäl. 
 
 Ükš mieš on aino suobran piel topčiu štobi. 
 
 A kui zavodittih, mille zavodittih? 
 
 Ka endžimäi pandaa mecat, nun puid l’eikataa hoikaižit. I vot pandav alle. 
 
 Da vot. 
 
 Nämit, barbhat. 
 
 All a potom pandaa žerdit, n’ämä n’ütteget nazivajece. Nu meil poltora metra. šül’üü levede. Puukešk ščitaece, se no, nun kakssadat kilot puukešk. 
 
 Ščitaece. 
 
 Lugedav äigi suattot. A suotod vet’ pandaa voit tobd’ i pien’ panda. 
 
 Nu suatod ili suatod, ili mieričet d’äl’ges. Kak hočešh konz osutku hän andaa šiid d’oo mieriče. Kegoihe tože, nu kegoihe pid’ää štob oliiš kui d’alo kuiv. 
 
 A kaus kego pandih? 
 
 A kego pandii, šiit pandaa d’o ükš žerd’ keskel. 
 
 Ümbäri. 
 
 Tože. Rizut s’akijot barbat pandaa. A potom zavoditaa hein’ät. Nu, šigä d’o ümbäri. T’ägä on pandaa bokas,  ühtes bokaspiäi. Ežmää kaks kierat nostaa, potom pereid’uu toižes bokaspie. A t’ämä ümbäri panoo. 
 
 Nu piä piä kuibo. Pandih? 
 
 Ka. 
 
 Aa. Piä se konc on luoditaa. Da na konc. 
 
 Suolataa. 
 
 Mi vežii potom. 
 
 Puoletaa, puoletaa šiid i. 
 
 Piäle mi pandih? 
 
 A piäl panetel’d’ii meil, luoditaa vicoiš, vicat. Vo, kakš vicad i kak n’el’l’ čuraa toižee. Jesli kegole ka ninga čuruz n’el’l’, a  suobraa ka puukeskele. 
 
 Nu jes bokin sigä pandihgo žerdit? 
 
 Pandii tuget, pandii d’o.