ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Peša Ruočin paginoi. Zaverkan Timoi da Ruočin Peša sulhastamas

Peša Ruočin paginoi. Zaverkan Timoi da Ruočin Peša sulhastamas

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Meil Salmis oli sellane taba, što Rastavan da Pyhälaskun välil brihat käydih sulhasmatas. Minuu hyö puaksuh käytettih puhemiehenny, ku minul mugamas on libei kieli.
Erähän päivän illal meile tuli Zaverkan Timoi da rubei minuu kärttämäh puhemiehekse. Lubain lähtie, jos häi ostau minul palkakse kumakkupaij an. Häi lubai sen hommata.
A kehbo lähtemmö sulhazikse? kyzyin.
Lähtemmö Čylkyn Mašan luo, vastai Timoi.
Silbo on kuuleman mugah ylen heikot silmät, varoittelin.
Taki tyhjiä miero pagizou, lähtemmö vai, sanoi Timoi.
Illal myö navedimmo kaglah ruzetit da maršimmo Čylkyn Iivanan taloih, minä iel da Timoi minun peräs. Uksičupus minä rehvastellen sanoin:
Terveh taloih!
Enne myö käimmö muite, vai nygöi tulimmo sulhazikse.
Täs sanondas taloin vägi ihastui ylen äijäl, ku Mašal tuldih sulhazet.
Hyvät vierahat, käygiä perembäkse, käygiä perembäkse! kehoteltih meidy viežleväh luaduh.
Myö vedävyimmö suureh čuppuh stolan tuakse. Sie myö istuimmo kui herrat konzanah, da yritimmö ižändän ker iškie starinua midä misgi. A taloin emändy da Maša-neičoi ruvettih striäppimäh "sulhasväil" keitinpiirualoi. Maša liikui ylen terväzeh pliitan da stolan välii.
A ken olloh nieglan lattiel sordannuh? sanoi Maša da nosti latties silmynieglan.
Kačo, eihäi Maša ole sogei, ku nägöy nielgan lattien, čuhkai Timoi minun korvah.
Sil välil oli ižändy tuonnuh sulhazil stolah kaksi kal’l’ubutilkkastu. Joimmo prähkimmö.
Pris, kaži, vai sinä, šmetku, stolal nouzet! kirgai Maša da kolahutti piiruavärtinäzel butilkkoi.
Sit vaste myö höröstyimmö, štobi Mašahai on melgei umbisogei.
Midä nygöi ruadua? Kačoimmo toine tostu silmätysten.
Heity uruakse! sanoin Timoin korvah.
Häi kapsahtihgi stolal da rubei lugemah katos oksii. Tukat pystys da silmät möllälläh häi kergei laskie niidy jo yheksähkymmeneh, ku ižändy minul hil’l’akkazeh kyzyi, mi nečil sulhazel nygöi rodih.
No, händy toisinah riibuau, ku hänen piäkoppu ei ole ainos kunnos, sanoin.
Vai muga! Ga, urual kačo minä en tytärdy anna! sanoi ižändy.
Ga, ku et anna, sanoin, ‒ ga sit ei naimiskaupas tule nimidä!
Minä viäldin Timoin lattiel. Häi koppai piiruajuodazen kainaloh da myö lähtimmö ylen raviezeh
Hei, hei!
kirgui ižändy meijän peräh. Miksebo työ viettö piiruat?
A mis minä voizin hupsun meiningilöi tiediä! kirruin minä vastah, samal ku työnin sižälih kal’l’ubutilkkua, kudai lähtökiirehes oli unohtunnuh kobrah. (Selvendyksekse tulgah täs mainitukse, što se nieglan löydämine oli edukädeh järjestetty, ku Maša oli kyläl käyves kuulluh tulos.)
Täl kerdua jäi minul kumakkupaidu suamatta.
Voittopuolel kuitengi jiädih magiet keitinpiiruat da kal’l’ubutilkku.