Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Ol’ga Žukova.
            Jäpuraz
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Kodima № 2, 2024, с. 7
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Ol’ga Žukova
                
        Jäpuraz
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Kerdan Tan’oi-neičukaine astui školaspäi. Oli jo keväz’ku, päiväine paštaškanzi lämemba, veslas muhazi. Neciš čomas säspäi kaik ristitud-ki käveliba irdal hüviš meliš. Asttes pidust’ üht vanhad pertid neičukaine nägišti, miše sured tippud lankteba katuselpäi. Hän lendi pän ülähäks i homaiči jäpurahan. Se hošti päiväižen sädegiš, no kündled oliba mugomad tuskasižed. 
 – Mikš sinä voikad, – küzui neičukaine. – Tämbei om mugoine čoma keväz’päiv. 
 – Minei om žal’, miše en tedišta, mi om keza. 
 – A kuspäi sinä kulištid kezan polhe? 
 – Minun katusel ištui kaks’ pen’t lindušt, i ned ilokahašti vičitiba, miše jo ei hätken i tuleb čoma keza, läm’ keza, kirjav keza. Minä tahtoin küzuda linduižil: mi nece om – keza? No ned oliba mugomiš ihastusiš i ei kulnugoi mindai. 
 Neičukaine vähäižen meleti i sanui:
 – Ala voika, minä abutan sinei. Ven kodihe, panen jäškapha – sigä om vilu, i sinä ed sula. 
 Muga hän tegi-ki. Jäpuraz eli jäškapan pakaštimes. Tan’oi erašti čokaižihe rižamaha – kut sigä om hänen sebranik. Muga mäni sulaku i semendku, tuli keza. Lämäl kezapäiväl neičukaine sai jäpurahan jäškapaspäi i vei irdale. 
 – Kacu! Nece om keza. 
 – Kut äi vihandad mujud, – čududelihe jäpuraz, – kaik om mugoine kirjav, ilokaz, heled. 
 Hän ihastunu kacui ümbri i ei mujand, kut zavodi sulada. Sured vilud tippud tippuiba läbi sormiš i lanksiba maha. I pigai neicukaižen kädehe jäi vaiše märg sija. Tan’oile oli žal’ jäpurast, no hän el’genzi, miše tal’vel, voib olda, hö vasttasoiš udes.