ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Karjalaine pereh

Karjalaine pereh

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Ennevahnas mieros hyvin tiettih heimokundua. Dai se oli tiettäväine. Karjalazet elettih kylis vuozisavoin luguh, perehtyttihgi samah kyläh. Puaksuh oleksendeli mostu, gu neidine meni miehele rinnal olijah taloih da eli ijän sit. Libo muutui elämäh toizeh kyläh, sanommo, järven tagua. Toiči neidizii viettih loitombakse, ga yksikai häi puaksuh kävyi kodih perehinneh. Ylen loittolazele brihale miehele andua ei tavoitettu.
Lastu karjalazil oli äijin, erähät kazvettih tervehenny, erähät kuoltih jo pienessäh. Heimokundu oli suuri. Rist’oikse da ristižäkse tavan mugah pandih lapsen tuatan sizärdy da vellie. Voidih, tiettäväine, kuččuo emängi puolespäi, ga umbivierahii ei otettu nivouse. Lapsele nimi otettih omaspäi, puaksuh buaban libo died’oin čottah.
Čidžikse karjalazet sanotah vahnembua sizärdy. Gu nuorembi enne puuttuu miehele, čidži "jouduu čuurukaššalii kandamah". Se oli huigei. Miehoilas nuori akku varai nadoloi da kälylöi. Heidy pidi kuunnella joga dielos, ugodie joga sanal. Karjalazet sanottih, ku parembi on yheksä kydyy mi ku yksi nado da midä enämbi kälyysidä enämbi hälyy. Nadoloinke eläjes uni piäh ei tule. Kälyksii yhtes talois sai olla viizin da enämbingi, gu oli min verdu poiguakeskenäh velleksii.
Vävvyy piettih čotas. Se kävyi akan taloih suurennu da kallehennu gost’annu. Vävvy tuli gostihkeitinpiiruat stolal. Buat’koi da muatkoi oldih kuuneltavannu mollembil molodoloil. Kodavävykse sanottih andilahan kodih jiännytty elämäh miesty. Se oli harvah. Tavan mugah molodoit mendih elämäh miehen taloih. Vuozisual XX perindöh tuli nostua nuoril oma kodi da eliä ičepiänneh.
Mučoikse karjalazet sanottih nuordu emändiä, lapsensuamattomua libo sidä, kudai sai enzimäzen brihaččulapsen. Tytön suaduu tulet jo akakse. Vunukat da pruavovunukat died’oloil da buaboloil ollah kaikis armahimat. Vahnembil ei olluh aigua paimendamah omii sigivölöi, niidy kačottih buabat. Lapsii äijäl ei ämmätetty, ruadoh harjaitettih pienessäh.
Suuri heimokundu autoi joga dielos, hädäh ei jätetty. Gu naine jäi leskekse, händy autettih omat. Elettih sobuh, luaduh, vesselästi. Koispäi paginoi ei vietty, kielii ei kanneltu. Toizes talois gostindua sanottih "kyläs olendakse" libo gu taloi seizoi rinnal – "toizis olendakse". Kyläh mennes kodidieloloi jätettih kodih. No gu tozi beda taloih tuli, sit autettih kogo kyläl, ken vai mil voi.