ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Valentina Kondratjeva. Ystäväžet kummatetah

Valentina Kondratjeva

Ystäväžet kummatetah

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Pidäy myös mainita nelliä ystävästyvesselii, kummakkahii ristittyzii heijän ukkoloinke, kuduat jo kaikin ollah eläkkehel. Duumaičetto hyö ruavastuttih? Roittih tovellizet, vagavat, surjoznoit naizet da miehet? Eigo vai! Konzu pidäy moizennu olla, se on vältämätä muga.
No elokses, perehis on kaikenmostu tapahtustupiendy dai suurembastu. Toiči pidäy varas pidiä ylen suuri diplomuatii mollettiloil. Juumoran vuoh piästä riijas piäliči, kui sanotah "pienel verel"…
Jällel huondesveruo Peša virki Zoja-mučoile:
Lähten kuoppah.
Sie jäi vähämidä ruaduo. Yhtistän sähkölangat, išken pualičat da azun kartohkale kolon. Sit kuoppu valmis! Zoja! Kuulitgo?
Kuulin, kuulin, Peša! Sežo vönyttäjen vastai Zoja.
Naine smietii. Häi muga sanou. Vähä ruaduo! Net ruavot azuu muga čopakkoh da čomasti, voibi loppie huomei, a toinahgi huomenenjälles. Vie midägi ližiäy. Zoja muhahtih da hil’l’azeh šupetti:
A ei kunne ole kiireh.
Anna čopottau. Ruavota on atkal.
Tuli jo murginan aigu:
Pidäy lähtie kaččuo, midä telmäy, iče ei tostai tulla syömäh.

Kuopan tamburih veräi oli avvoi, a kuopan sydämeh salvas.
Peša! Murgin valmis! Minä riputan sovat kuivah da rubiemmo murginoimah. Kuulitgo?
Peša ei vastannuh.
Kunne ollou lähtenyh? Da min kerdua olen sanonuh, lähtetsalbua tamburin uksi. Jo on syvyspuoli, täl aigua hiiret da rotat ečitäh ičel talvekse elossijua.
Zoja salbai veriän da čökkäi vie valelukun. Pešua ei olluh ni sarual, ni koin pihas.
Olgah, tulou. Toinah on järven rannal, sie häi puaksuh pidäy vies ongiloi.
Jo meni läs čuassuu.
Pidäy kävvä järvele. Eiga murgin vilustuu.
Peša kuuli kui Zoja kävyi, ga ei andanuh iändy. Häi okurat oli yhtistännyh sähkölangan. Kuopas valgei! Da häi smietii olla vaikkani, anna roih mučoile s’urpriizu, konzu kai roih valmis. Anna ihastuu.
A nygöi murgin! Avai uksen tamburih, a sie pimei. Punaldi sinnegi lampočkan da vieldi kiägäs veriädy. Se salvas!
Mi kummii? Ken viäryniekku?
Enzimäzekse iče! No mikse Zoja pani lukun? Istun, vuotan Hyvä hos valgei on. Istun vie, ga taba rubei nouzemah. Tahtoin Zojale s’urpriizan, a rodih ičel. Istu nygöi kokota! Häi toinah laukkah lähti. Taba vie nouzi. Opin riuhtuo kiägäs. Kaksi-kolme kerdua da kiägy jäi kädeh. Ga ni jallal et potki, veräi avavuu sydämeh. Otin pal’l’azen, perran ustu, kuulen:
Oi, Pešoi!
Sinä siego olet? Kuldu ristikanzu!
Zoja nygöi duumaičči, enzimäzekse pidäy aleittua ukon taba, a sit äski avata veräi.
Vuota, Pešoi, avaimen lövvän.
Mittuzen avaimen? Oletgo hajus? Avain on minul kormanis.
Ga, Peša-rukku, sinä olet tavas!
Avua, eiga vie enämbäl tabavun!
Pešoi, minä täs duumaičin toinah tänä sygyzyn ostammo sinul venehen?
Peša vaikastui. Miehel rodih diivo, nengoine kiänälmys! Ei pie tabua kiinittiä Häi jo kaksi vuottu nostau tädä kyzymysty, himoittau veneh da mouttoranke. Se vešši pädis kalastajes dai kävves meččäh da suole toizel puolel järvie. Mašinal sinne et piäze, dorogu paha.
Mies vai kodvazen oli vaikkani da vägi kovasti vastai:
En tiijä, gu mouttoranke yhtes vai!

Ga se tiettäväine! Ei onnuakko, muga, se muga.
Veräi avua!
Toinah huomeigi ostammo? Kuoppu jo valmis!
Mis tiijäton valmis? Kui minä sain pimies valmistua? ližäi "löylyy" mies, da sammutti tulen.
Sinä pimies? Pešoi! Minä nygöi vie enämbäl varuan avata. Lauzenigo sinun taba hos vähäzel?
Lauzeni, lauzeni! A jiäygo "reboile" uskalmo hengih?
Ei ole "reboidu". Särizii "jänöi" veriän tagan.
"Nygöi voin huoleta avata veriän, ičekseh smietii Zoja. Taba Pešale hävii."
Ga pimeihäi on?
Tule, tule, älä varua. En ole hukku, en syö jänöidy. Kačo menöygo minun ruado mieldy myöte?
Zoja hil’l’azeh avai veriän:
Mittuine čoma, valgei, puhtas kuoppaine!
Pädöy kaččuo sinun ruadoloih! Sinä olet minul moločču!
Nedälin peräs mollettiloile oččah tuli veres ilmu. Molodoit uvvel venehel mouttoranke ajettih poikki järvie buolah.