Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| Статистика
| ? Помощь
Valentina Libertsova.
Karjalazien kiellot da käskyt. 1
Источник:
Oma mua. № 23, 2026, с. 5
Valentina Libertsova
Karjalazien kiellot da käskyt. 1
карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Tämä runo kiinnostutti sil, gu monien Väinämöizen kozičendujuondehien variantoin keskes se ainavo eruou nimel "Väinämöizen kiellot" da on lyhyembi toizii. Lyhyembi se on, vikse, sendäh, gu runonpajattai M.I. Kundoz’orova ei voinnuh mustoittua pajuo loppussah, muga sellitetäh runoloin keriäjät Nina Lavonen da Nina Onegina.
Nuorile n’erokse
Ga vie yksisama lugiettuu kerras juohtutah mieleh Väinämöizen nevvondat-kiellot Elias Lönnrotan "Kalevalaspäi" (runot 36, 37).
Enzimäine yhtenpagin loppehes Kullervon kargien ozan runosarjah, lapsien vahnembii nevvotah pokoroičendanke ei andua nikonzu omii poigazii vierahile kazvatettavakse.
Toizes yhtenpaginas häi kieldäy nuorii miehii eččimäs kuldazii da hobjazii viluloi naizii seppy Ilmarizen mugah.
Väinämöizen kiellot -runos paginkanzannu on sanottu buiteku Väinämöizen nuorembi velli, ga se voibi olla pandu yhteh kaiken nuoren polven kuva.
Paiči sidä tämän pajon rivit ei olla lujah sivottu rinnal olijoin kozičendujuondehienke. Andilahan valličendah niškoi ollah vai kaksi kieldorunorivii:
Šiinä kielti Väinämöini,
Epäsi šuvantolaini
vanhan nuorta noutamašta,
kaunista käkijämäštä;
kielti uimašta uhalla,
veikan vettä šoutamašta,
kilvoin neittä kos’s’omašta
Toisen, nuoremman keralla.
Tavallizesti "Kalevalas" da eeppizis pajolois muga naizet soimatah Väinämösty. Iče häi paheksiu vai ei tapahtunnuzii naindoi da viärittäy iččiedäh, gu liijan myöha, jo vahnate kiändyi kozičendoih da perehtymizeh.
Hobju on huolekse
Toinah erilline runo, Väinämöizen – kaikkeh luaduh älykkähän vahnan miehen – oigevustilua todevuttai, kuduah syvendyi eriluaduine siändölöin "kodeksu". Sen ozuttau Uhtuol kirjutettu sananpiä Grigorii Makarovan kogomuksespäi da nevvondan algu Kalevalan 37. runos:
Kielti vahna Väinämöini
kullalla kumartamašta,
hopialla horjumašta.
Kuldu-sana karjalan kieles on monimerkičykselline, ga otettu rinnai hobju-sananke täs merkiččöy bohatuksen. Karjalazien kosketus nenih kallehih, ei pädijih talovuon raudoih on ilmoitettu Grigorii Makarovan kogomukses da sanakniigas otettulois sananpiälöis: Tervehys on kuldua kallehembi. Praudu on kuldua kallehembi. Hobju on huolekse.
Voibi smiettie, gu moine kosketus oli toizilgi rahvahankanzoil, se nägyy yhtenjyttyzis ven’an sananpiälöis. Jiäy vai ovvostua, konzu da kuspäi myö – XXI vuozisuan eläjät ristittyöt - rubeimmo pidämäh piäarvonnu dengoi da rikkahuttu.
Tämä runo sih kyzymykseh vastavustu ei anna.
Vaččua myöte vastineh
Eräs eeppizen piähengen nevvo on sivottu ihan rakkahuoh. Mieron folklouras dai kai Biblien perindölöis myöhäzih ruavahien da vahnoin rahvahien yhtehmenendöih oli kunnivolline kosketus.
Kai lapsile, kuduat rodivuttih moizis vahnuigähizis perehis, annettih mittuotgi kummallizet tavat, nerot.
Ga eigo hos igäväs Väinämöizen kogemukses on tulluh karjalaine perindö nuorembannu mennä yhteh, da vie ku vastineh olis mieldy myöte?
Erähäs kuvves laihinmerkilöih otetus rivis kirjuttajan sanoinke, kudamis on ozutettu, ku Väinämöine pagizou nuoremban vellenke, silmiennägeviä kielduo jo ei ole.
Kiellot vai käskyt
Tiettäväine, nevvondat voijah olla ilmoitettu kui kieldavoloinnu, mugai nevvoloinnu, opastamizen da käskylöin mugah. Sanommo, kymmenes Biblien käskys on seiččie kielduo da vai kolme käskyy. Täs runon ozas on ylen runollizesti kuvattu miehen ihandeh, kuduan peräs vikse pidäy pyzyö. Enzimäzikse verdavuksekse on käytetty metaforu:
Kaunis on kattila tulella,
vaikka vettä kiehukkoho…
Piäh tulou kuulužu vahnugrekkalaine kuva, käytetty Nikolai Zabolotskoin Tuhmu tyttöine -runos:
Gu ollou muga, mibo sit on čomus?
Da mindäh sidä nenga kunnivoijah rahvas?
Se ongo ast’e, tyhjy sydämeči,
Vai se on asties pilkettäjy tuli.
Arvostandu vihjavuksenke toivotandah moizii taboi miehes, ku täyzi syväindö da aktiivizen toimindan kygy, ilmoitettu kiehujan tulel kattilan kuvah, jatkuu ielleh erähäs kahtes runorivis:
…hyvä on mieli miehen piäššä,
väki ei viännä hartioita…
(91. sivu).
On nägyvis tovelline vastavus ven’alazel viizahuol "Vägi on – mieldy ei pie" (Sila jest’ – uma ne nado) da yhtenjyttyzys karjalazien sananpiälöin kel "Nero ei ole selläs kannettavu", "Nero niškad ei paina". Ongi ihan lähäine runon tekstah sananpolvi, miehes yhtes olijoi vägie da mieldy todevuttai: "Еi šäre mieli miehen piätä, väki ei viännä harteita".
Itku ei kuulis kujil
Ielleh mennäh vie nelli käskyy, kudamat sai mustoittua pajattajal, sežo ozutetut gu Väinämöizen nevvot nuorembale vellele:
Šanoi vanha Väinämöini
nuoremmalla veijollanša.
Iče käsky on gu nygyaigaine toivotus hyvittelendykortilois, kuduan todevutandu on kiini ei ičes ristikanzas, a ulgopuolen ololois da voimis, ristikanzan elaigah vaikuttajis:
Itku ei kuuluisi kujilta,
valituš vajojen piäštä…
(91. sivu).
Nämien rivilöin sellitändät voijah olla eriluaduzet. Eeppizes perindös elotoit ezinehet tavallizesti itkietäh omua tarviččemattomuttu, kui, sanommo, veneh, kuduan Väinämöine vastai rannal Pohjolah lähtendän iel. Pordahat da piha voijah itkie sentäh, gu niilöin kauti harvah kävelläh, kodi, konzu on hyllätty, unohtettu.
Myö Voitonpäivän hantuzis voimmo kuvitella perehen, kudai tuli krinčoile provodimah voinale omahistu. Svuad’butavoin ymbäristös piha da pordahat, tiettäväine itkietäh andilahan tilua. Käskylöis nuorembale vellele on ilmoitettu toivotus hädättömäh, ozakkahah elaigah, konzu pordahazet ei halleta, pihal ei itkietä lapset da žiivatat.