Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Čikšašša ol’i yksi ukko
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                 
            
Informant(s):
 
        
         
            Samoilov Aleksei Efimovich, 1893, Chiksha (Čikša), Kalevala district, Republic of Karelia
                
    recording place: 
    Kalevala (Uhut), Kalevala district, Republic of Karelia,    
year of recording: 
1968
recorded: Федотова Виено Петровна
        
                
                 
            
Source:
 
        Образцы карельской речи. I. Говоры Республики Карелии, тихвинских и тверских карел, 1994, p. 96-97
audio archive of ILLH, KarRC RAS: №1038
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Čikšašša ol’i yksi ukko
        
        
        Karelian Proper
                
Uhta
                
      
             N’iin, še ol’i monta šatua vuotta naverno šitten. Šielä meil oli t’y… Čikšašša yks’i ukko. Nyrhi-Petrikse kučuttih. No še ol’i šen poika tai, tai šen poikien, mie häntä en t’iijä. Noo. Noo še ol’i oikev vanha tooše, šil’l’ ol’i šata vuotta taikka enämpi. Noo, še ol’i šeppä. Kattiloita noita paikkaži ta šittem mim mitäki, šamovuaroja da. 
 Šiidä še meidä kun keräži yhen kerran äpärehie žinne. Kymmen’in’i meit ol’i termäl’l’ä. Alkau pais’s’a. ”Muissattako, tiijättäkö työ, pojat. Tiälä kun ol’i meijän ukko še. Miän ukko. Nyrhi. Še ol’i t’iet’äjä, ja kum meil ol’i šielä, oikem pal’l’o kontehie, konteita. Konteita. Ta šyöt’ih lehmie, lehmie šyötih, lampahie. Noo. No še Nyrhi šitte kun šiänty. Šiänty ja otti piessan kiin’i. He, hee. Vei žen žinne termän Čikšavvuaram piäl’l’ä tä löi puuhu kiin’i nuakloilla, puunuakloilla. Tukista löi kiin’i n’iin. Noo. Še kun šielä ulvou, ulvou, itköy. Kolmet suutkat pit’i kiin’i šitä, piruo, piessua šielä puušša. Šiitä kyželöy häneltä: ”Piäššäkkö žie vielä kontiet tänne vain et?” ”No er rupie piäštämäh, piäššä milma pois!” Mm. A myö kuuntelemma, äpärehet. Puitto še on totta kaikki. ”No šiitä, mie šem piäššin. Mie žem piäššim pirum pois, piessan šieltä puušta. No kun že läkši, n’iin šeiččemen kilometrie yhel’l’ä aškelella hyö harppas’i. Še män’i Uhtuom piäl’l’ičči tai tuonne, minne l’ienöy männym Puanajärveh, piessä t’ietäy, Kemihkö. No ei šitä kuulu enempyä, mis’s’ä hän on. No šiitä alko hyvä elämä. Kontiet mäntih pois, ei ne šyöty enämbi lehmie, eikä mitä”. Noo. 
 No še ukko kun ol’i vanha, ei še i voinun enämpyä pais’s’a, män’i kot’ihih, šinne Nyrhiläh. Nyrhilän talo ol’i še kaikkeiv van’hin talo, mitä ol’i Čikšašša. Noo. Ol’ikohan šatavuot’in’i vain kakšatua, em mie šitä kyl’l’ä t’iijä. No myö kun ol’ima kaikki, äpärehet tai akat tai, meilä kun ol’i ne. Vanhat akat, ämmö, miun ämmö, tä kaikki ol’i. Štarovierat ne oltih. Noo. Ne užottih Jumalua, ne užottih piruo, ne užottih kaikkie t’ietäjie. Noo.