Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            VIIZAS SALDATTU
         
        
        
                
        
        
        
                жанр: сказка
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Ruppijeva Jelena, Liygii livvikse: livvin algukursu, 2016, с. 151-152
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        VIIZAS SALDATTU
        
        
        карельский: ливвиковское наречие
                
Новописьменный ливвиковский
                
      
             (karjalan rahvahan suarnu)
 
 Tuli saldattu pitkäs matkaspäi hieruh. Tuli hieruh, pagizi mužikanke, yökse tariččihes:
 – Ga, sanou, – voit muata, voit. 
 – Nečis, sanou, – susiedas kedäbo on? 
 – Sit, on emändy da ižändy, ga ylen ollah skuupat, ei laskieta hyö nikonzu nikedä. 
 –A vuota minä opin lähtie, sanou. 
 – A ku ei laskietanne, ga sit tule järilleh meile. 
 Tulou, mužikku pihal halguau halguo. 
 – Ižändy, laske, minuu yökse, pitkäs matkas tulen. 
 – Emmo jo myö rakkahat ole nikui laskemah, sanou. 
 – Passibo, ižändyrukku, passibo! Häi heittihes kuurnehekse. Tuli pertih. 
 – Ižändy minuu laski yökse! 
 – Emmo jo myö rakkahat ole nikui yökse laskemah, ga... 
 – Passibo, emändyrukku, passibo! 
 Dai istuihes lauččah. Jaksoihes, pani sumkazen laučale. Tulou ižändy pertih. 
 – Ga miksebo sinä laskit? 
 – Ga en minä laskenuh. Ga liennego kuurnis on? 
 – Myö istummokseh, rubiemmo syömäh ga, – emändy sanou ižändäle, – älä pagize nimidä, emmo händy laske syömäh. 
 Istuu saldattu laučal, kaččou: hyö ruvettih syömäh, ei virketä nimidä. Ižändy istui, istui, da ei ni tirpanuh: 
 – Pitkälgo matkal tulet? 
 – Passibo, passibo! Istuihes syömäh: otti luzikan, söi ildazen. 
 – Sanoinhäi, akku sanou, – istuo vaikkani! 
 Mužikku sanougi: – Minä huondeksel lähten aijoi meččäh, sinä pasta blinat. 
 Saldattu maguau, kai kuundelou häi. Huondeksel pastoi akku blinat, dai juodih čuajuu, dai lähti mužikku. Akku rubieu dostaliloi loppemah. Mužikku lähtijes sanoi: 
 – Pakiče yösijas dengat. 
 Nouzi saldattu, rubei selgiemäh da lähtemäh. 
 – Passibo, emändyrukku, passibo! 
 – Dengat, kačo, pidäy! olgupiäs lekaskoitti mužikkua. 
 – A, blinua syvvä? Seičas! 
 Istuihes, blinua söi dai kuri, kuni akku dostaliloi blinoi pastoi. Akku uvvessah tartuu:
  – Dengat, kačo, yösijas pidäy! 
 – Ah, blinat ottua? Saldattu blinat keräi da sumkazeh tungi. 
 – Passibo, passibo, t’outarukku, passibo! Dai lähti iäres. 
 Tulou mužikku mečäspäi: 
 – Nu midäbo, emändy, pakičitgo dengat? 
 – Ga midä pakičin dengat! Blinat söi kai da vie dostalit keral otti. Nengostu yöniekkua laske älä enämbiä nikonzu! 
 
 Suarnu on kirjutettu vuvvennu 1962 Anuksen piirin Jyrgilän kyläs.